Istun siin kollases pappkastis
teibitud ümber kõik kinni
vahin lakke ja trummeldan seinal
ootan kiirkulleri bussi.
Ja tõstetaksegi maast ning
kõlgungi õhus ja ümisen
viisijuppi pea kolksub natuke
mööda kasti papseid seinu.
Transportööri meeldiv surin
mu keha hellitab ja uinun
et ärgata paberinoa lõikest
pea kohal avanev maailm.
“Patareid pole ju kaasas!”
Hoian silmad kinni ja
naeratan omaette vaikselt.
Surun pihku omatehtud maamiinide komplekti.