Neeger. Sussi sees. Mina ka ei tea milleks.
Värviline traat koridoris seina najal. Tõesti ei taipa.
Suusad ja tilkuv mantel nagis. Müstika.
Homeeriline naer elutoast. Täiesti arusaamatu.
Koera haugatus õues. Kergelt nagu koidaks.
Kell on ka neli. Pole üldse ime.
Võtan vaikselt taskust seadeldise.
Kenasti eilsesse ajalehte mähitud.
Muuseas sätin selle aknast paistvasse kuuvalgusse. Väga hea.
Tõmban harjunud liigutusega õigest kohast. Kauguses haugub teine koer.
Akna tagant möödub vari. Keegi norskab toas.
Asetan seadeldise maha ning lahkun tasa.
Hommik. Päike tõuseb nagu kõikidel varasematelgi hommikutel.
Trepilt kostab lume krõmpsumist – tuleb.
Ootan hiirvaikselt. Jälle krõmpsub – läheb.
Naeran hiirvaikselt ja viskan diivanile siruli.
Ootan. Ootan kaua.
Trepilt kostab neljakordset krõmpsumist. Ai see on hea.
Avan vaikselt õlle. Sätin vaasis lilli ning kuulatan.
Uksekell. Koputus. Nukker ohe. Neljkordne. Krõmpsub.
Panen tühja pudeli seadeldise kõrvale. Keeran gaasi lahti.
Toimib. Kommunaalmaksed on tasutud. Sulgen gaasikraani rahulolevalt.
Vaatan aknast – puudel pole lehti, igal pool on lumi. Tore.
Olen rahul. Kallistan tugitooli ning laskun põrandale selili.
Laes on ämblikuvõrk. Puhun. Võrk liigub. Seadeldis tiksub.
Surun kõrva vastu põrandat – allkorteris nurrub kass.
Mina ei tea … elu ongi selline. Mõelge selle peale.
Samas ma ei tea, kas neeger sussi sees ka mõtleb. Vabandust.
Värviline traat seina peal on ka ikka olemas. See on hea.
Traat on hea. Ma tegelikult ei tahagi teada, kas seadeldis tiksub.
Peaasi, et hea on. Karvased loomad on ka olemas – see on ka hea.