Sein, plaks.

Panen – plaks – pea vastu seina. Esimesel kosmiliselt kiirusel löön käed järgi – need purustavad seina pulbriks, mille ma siis lusikaga kiiresti emajõeveega segan ja ühe suure lonksuga endale sisse joon. Jah, see on hea. Löön lusika ka – plaks – vastu seda kohta, kus enne oli sein ning – plaks – annihileerub lusikas siiski vastu olematut seina molekulideks, mille ma siis endale kahe suure sõõmuga sisse hingan. Hõbe, mõnus, teeb kopsudele head. Aga ülehomme ehitame seina jälle üles ning kõik saab hea. Telliskivine.