seitse

Nad on seal alati seitsmekesi. Alati kui sealt mööda sõidan. Seisavad seal ja sosistavad midagi üksteisele kõrva. Mina sõidan mööda. Nemad sosistavad. Korrapärasusest ei saa siin juttugi olla. Pontu haugub. See on ka alati nii. Kuid põhiline on see sosistamine. Ma üritan neid alla ajada. Kuid nad on kärmed – sosin valjeneb ainult korraks ning sujuvalt ongi nad mu teelt astunud. Kui ma kaugenen, näen peeglist kuidas nad vaikselt teele tagasi kogunevad. Seitsmekesi, pead koos, sosin mind kaugusesse saatmas. Ma tean, et samamoodi on see homme ja ülehomme ning aasta pärast. Kuigi alati üritan neid alla ajada ning alati jõuavad nemad eest ära ning alati tulevad nad sinna tagasi. Üleeile nägin neid juba unes… see hakkab natuke käest ära minema. Täna lähen ja üritan neid hävitada. Proovin algatuseks väävelhappega. Relvaloa taotluse andsin ka sisse. Pisikesed, vastikud, alati seitsmekesi.

[Lisa] käisin ära – kolmel sain karvad kärssama, ülejäänud said plehku.

[Lisa 2] ostsin hapet juurde – teadsid oodata rsk, kõik said plehku! Ja sosistavad kuradid!

[Lisa 3] sain relvaloa ning hankisin haavlipüssi. Lajatasin nende keskele – seitse karvast laipa oli korraks tee peal kui metsast tuli seitsekümmend uut … ossakurat!

[Lisa 4] mammamia … nüüd kui täna mööda sõitsin sealt … ma ütlen! Ei näe sõita – seitsmekümnekesi tee peal ja SOSISTAVAD. Selline sosin on, et ära tahab tappa. Ostsin kõrvaklapid.

[Lisa 5] üks tuli minu juurde ja võttis mul klapid peast ja sosistas! Mul kukkus süda saapasäärde, et nüüd on ots käes … aga ei, minema läks. Klapid võttis kaasa!

Me olime kuuekesi maapaos: mina, Volts ja Voltsi isa. Kurat, võtame vaikselt viina kui vaatan, et viinapudel on karvane ja sosistab! Oh, raisk – valasime kiiresti viina sisse ning natuke maajumalale ka ning kuirat, juba vaatan, et üks karvane tuleb peale. No ei ole olemas. Hammustan kurki – kurk karvane, pekkis. Pekk karvane! Üritan joosta – kõik on raisk karvane – jalad, sip-sip-sip tennised, muru. Kukun ümber. Kuku on karvane! Viskan kägu kiviga – kivi järele jääb karvane triip! Valame voltsiga triibud välja – vaatame, venelane tuleb, üleni karvane. Volts pakub zhiletti. Vaatan, volts nii karvane, et tal endal zhiletti vaja. Võtan venelase käest zhileti, see hakkab nutma, ning kükitan maha. Kükitades tuleb kohe uni. Unes näen krõlli.
Head ööd, lapsed.