Vaatasin siin blogi adminni poolt ning neid asju, mis välja panemata ehk siis “Draft” olekus. Siinkohal siis mõned näited ehk väike kõhulahtisus:
Ma olin siit lahkunud üleile. Keeranud uulitsa rulli, selle üle õla visanud ning rõõmsat viisi vilistades kaugusesse kadunud.
Rada on tänaseks juba rohtunud. Ainult kaitseülikonnas mees käib ning piserdab seda vaevumärgatat joont. Kardavad.
Mul oli kõik valmis mõeldud – kogused, ajastus ja puha. Kõik läkski hästi – orbiit oli käes loetud hetkedega. Mõeldud-tehtud, ütleks selle kohta targemad.
Mika Häkkinen ja Marko Märtin tulid mind öösel kummitama ning käskisid hästi kiiresti sõita. Nüüd on auto katki.
Ruuduline pintsak ilmus pimedusest. Kostis ainult õrna tümpsumist. Käised lehvisid ning triigitud krae lõikas tuult. Kortsud tekkisid ja kadusid rütmiliselt. Lähedale jõudes kattis ta siilikesel juba pool taevast. Õnneks hetke pärast tümpsud nõrgenesid. Selja tagant paistis pintsak juba täiesti tavaline. Natuke liiga ruuduline muidugi. Pimedus õgis sellegi moeröögatuse hetke pärast endasse. “Toimus nüüd siis õieti midagi või ei toimunud”, mõtles siilike.
Raamatupidaja nägi unes jubedat unenägu – kolm kollast karikakart keppisid neljandat, ise vahetpidamata njäugudes. Küsite, et mis raamatupidaja ja miks just raamatupidaja? Vot see ongi raske küsimus.
surnud suusataja seisab seina najal
kaske kaske kaske kaske
vanaema kanamune vastu seina loobib
kaske kaske kaske kaske
rajaleidjad lapsehoidjat aknast välja upitavad
kaske kaske kaske kaske
lapsed kapsaks joonuna karuperses kükitavad
kaske kaske kaske kaske
seitse kaheksa on laiali, nii laiali
kaske kaske kaske kaske
vasakhaak ja paremsirge ja meel virge rohkem kirge
kaske kaske kaske kaske
Ma olin tegelikult ise ka seal. Kuid teile räägin edasi selle, mis mulle räägiti. See oli üks pikaleveniv robotite ja nuustikute, kepphobuste ja katamaraanid, marodööride ja kukeseente, kivimoodustiste ja tulelontide lugu.
Robot – sinine, metallist ja plastmassist. Omab juhtmeid. Sõidab, laulab ja kui koer ulub, siis robot laulab. Ma õnnest naeran nutan… jne.
Nuustik – vesine, kollane, piilupardi kujuga. Ei prääksu. Lirtsub jala all.
Kepphobune – õigem oleks öelda küll kepitav hobune, kuid me ei hakka lugu liiga zoofiilseks ajama. Maani karvane, mingit tõugu ratsu. Keda igamees ei katsu. Kohe takka üles lööb. Ja siis kaeru kausist sööb.
Katamaraan – sussi sisse peidetud sisisev sookollide salakamber. Moosiriiulile maandunud marimaa elanik. Rebi ära. Ja ära möla.
Marodöör – pidi tulema teises vaatuses, kuid eksis ära. Ei tule. Ei põle. Pole nali. Kustutage tuled.
Kukeseen – viisakas isend seente ja herneste sõja ajast. Reetur. Võitles herneste poole, maskeerituna ümmarguseks roheliseks kujundiks. Öösiti purskab vett. Tal kaelas on kett.
Kivimoodustis – miks lavakujundus tegelaste nimekirja üles loetud on? Imelik lugu.
Tulelont – vant. lont. punt. sant. ront. vint. kont. ment. pant. sent. Neliteist krooni ja viisteist senti, hõissaa ja pudel peeti.
“Kas teil säästukaarti on?”, kuulsin. Mõtlesin oma teostamata jäänud T-särgi ideele, kirjaga “Mul ei ole säästukaarti”, vastasin “Ei” ning ulatasin laisa liigutusega oma krediitkaardi. Kuul tabas pead külje pealt. Päris valus oli. Kukkudes tekkis mõte kasutada ära harukordset juhust ja üritada sirgelt kukkumiselt hüppe maailmarekordit. Ajasin korra isegi päkad sirgu, aga taipasin kohe olukorra mõttetust. “Tänane päev läheb küll raisku”, mõtlesin veel enne põrandale prantsatamist. Maandusin. Nautisin hetkeks sellisest asendist kenasti paistvaid kassapidaja jalgu, kuid ajasin ennast siiski kohe püsti. Kloppisin pükstelt tolmu, naeratasin kohmetult ning lõpetasin maksetehingu. Asetasin kaubad kotti, tõstsin ennast kaupade kõrvale ning palusin kõrvalseisval neljateistkümnel paksul vanamehel endale hoog sisse lükata. Vanamehed hüppasid rõõmsalt koha peal, vedasid ninaga õhku ning jooksid rõõmsalt kilgates laiali. Olin täielikult nördinud. Astusin kotist välja.
hüppasin ise järgi ning vaatasin ringi. Lilled olid tihedalt ümber jalgade ja takistasid liikumist. Üritasin pikemaid kätega eemale ajada, ise samal ajal eemalsoliseva vee suunas liikudes. Võtsin taskust krabisevakarbi ning asetasin enda selja taha lillede sisse. “Häiriv krabinakarp eksitab neid kindlasti” mõtlesin rahulolevalt endamisi.
Neliteist paksu vanameest seisid ringis aasal ning noogutasid mulle. Noogutasin vastu.
Saalomon sittus nurka.
Olen asotsiaalne.
Urisen.
“Mina olen! Jah, mina olen!” kordas väike tüdruk uksest umbusklikult välja vaatavale vanamehele. Ja jooksis lõbusalt naerdes mööda tänavat minema. Vanamees vaatas kerge mõistmatusega tüdrukule järgi, silmitses pihkupistetud musti terasid, vaatas veelkord tüdruku suunas ning astus tuppa.
Tüdruk muudkui jooksis ja jooksis. Vanamees muudkui astus ja astus.