Üks suvaline käpik tänavalt, kohev, võttis ennast kokku, avas ukse ja astus sisse. “Poolteist tundi”, kõlas tema soov. Ulatas VISA kaardi ning sai vastu võtme. Käpik tundis ennast hästi. Suundus sinna, kuhu nooled juhatasid ja avas kapiukse. Ta asetas oma käekoti korralikult ülemisele riiulile, sulges ukse. Tegi kaks kükki, raputas ennast kohevamaks ning sammus edasi. Ikka noolte järgi. Põgus peatus peegli ees, samm kaalultki üle (tavaline 100gr nagu juba viimased 5a) ning otsustav sisenemine ruumi. Käpik võpatas, kuid astus siis julgelt edasi. Ümberringi kõik kilkasid ja olid rõõmsad. Keegi lasi karjudes torust alla, noorpaar oli ennast mullivanni sisse seadnud. Kaks sportlast tegid aja peale võidu. Laps pritsis ema. Sügavamas otsas oli bassein 1.95m. Käpik oli täna otsustanud ennast märjaks teha.
robot räägib, räägi vastu, AI ruulib