üks väga rekursiivne lugu

Ja sammalhabe muutus põrsaks. Ja kõik muutusid põrsaks. Ja põrsad muutusid omakorda jälle põrsaks. Siis läks see kõik kupatus korraga roheliseks ja muutus jälle põrsaks. Kogemusele tuginedes võis öelda, et see niipea ei lõpe – ja nii oligi: kõik muutusid veelkorra põrsasteks. Ja nüüd oli seda juba liiga palju saanud. Rekursiivseid põrsaid olid kõik kohad täis ja kõik see nägi väga põrsane välja. Põrsas oli põrsa otsas ning põrsas oli põrsa all. Põrsaid oli nurga taga ja põrsaid oli nurga ees. Ja kõik muutus jälle roheliseks. Nagunii muutuvad jälle põrsasteks. Ning järgmisel silmapilgul oligi kõik jälle põrsaks muutunud. Kuid kevad ei tohiks enam kaugel olla.