vaikne aurik sõidab keset merd
kallab oma kollased kajutid sulle sülle
ja läheb ning ainult tuututab
puulehed langevad sinu peale
ja sirgelt saabub purjus meremees
kes küsib “kus aurik on?”
ta punase ninaga üritad valget palli tabada
ning lähed siis temaga riidu
selle üle, et kas valge pall on juba üle tee jooksnud
punase fooritule ajal. see ei ole ilus
ning särgitriibud on muuseas ka sebra
kes küsib “kus aurik on?”
sebra jookseb ja hõiskab
ta tee vastu maja seina vist lõppes
kildudeks, ma ei näinud – kaugel
tuulehoog viib puulehed su sülest
ja su endagi kummuli
rentslisse, prahi ja tikutooside kõrvale
roostes kellana keeratakse sind hommikul üles
istud jälle ja ootad, krigin kõrvus
kuni aurik tuleb ja oma kollased kajutid sulle avab.