Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.
“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.
Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!