paberikorvides on elu
Eile leidsin maast karvase vanamehe. Pühkisin ta harjaga ilusasti kühvli peale ja panin paberikorvi. Nüüd on vanamees paberikorvis ja piilub mind võreaukudest vihase näoga. Ma ei saaks öelda, et see mind üleüldse ei häiri, aga las ta olla.
Täna asetasin paberikorvi mujale. Vanamees ei näe mind enam. Nüüd ta ümiseb mingit tobedat viisikest ning kõigutab korvi. See teeb kerget kolinat. Ei-ei, ärge saage valesti aru – ma ei kaeble ja ega see ei häirigi mind peaaegu.
Homme on paberikorvi tühjendamise päev. See teeb mu meele heaks – ümisen ise hoopis mingit tobedat viisikest ning kui kui veel vanameest vaatamas käin, võtab vilegi lahti. Valan arvatavasti paberikorvi aknast õue tühjaks. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga see on ju kõigest väike karvane vanamees. Ma elan kõrge maja ühel kõrgeimal korrusel. Vanamees ei tohiks minu info kohaselt lennata osata. Kui vanameest vaatan, siis on natuke kahjugi. Vist.
Ülehomme. Vanamees oskas lennata. Nüüd koputab ta kiviga aknale ning ma ootan hirmuga, millal klaas puruneb. Kõvasti koputab ning ümiseb oma totakat viisi. Korra jättis järele, aga ta käis lihtsalt suuremat kivi toomas. Põhimõtteliselt ei saa ma midagi muud teha kui vaadata vanameest, akent ning käpikuid.
Aeg – toasoe määratlemata tulevik. Akna taga on lendavad autod. Mu virtuaalreaalsus-ülikond eraldab mind reaalsusest täiesti. Vanamees on jäänud veel vanemaks. Kivid, mida koputamiseks kasutab, on miskist tundmatust plastikust ning neid saab supermarketist osta. Vanamehi on peaaegu iga meie linna kõrghoone akna taga. Aga mul on virtuaalreaalsus-ülikond.
metsamees
Põõsad olid tihedad. Poleks uskunudki, et nad on paari aastaga nii palju kasvanud. Hetke mõtelnud, lõin sae käima ning alustasin. Kõigepealt nooremad, peenemad vitsad. Mõnus surin hellitas käsi ning liikusin järk-järgult, lihaste soojenedes, suuremateni. Laul tükkis peale. Nii ammu polnud enam füüsilist tööd teinud. Ikka kaks sammu ja “siuh”, kaks sammu ja “siuh”. Mahakukkuvate põõsaste sahin helises kevadiselt. Siis jälle paar sammu ja saetera hellalt vastu tüve, kerge nõksakas ning järjekordne lehepuhmas kukkus. Mõnus oli tööd teha. Narkootikum. Nii on kui ammu pole saanud.
Mõned minutid müranud, istusin, et tööga mitteharjunud käsi puhata. Toetasin sae enda kõrvale ning lasin pilgu üle tehtud libiseda – siin-seal keegi veel liigutas, aga enamus olid vagusi. Kaugemalt kostis oigeid ning veriselt kähe hääl üritas midagi jõuetult sosistada. Keegi ei olnud jõudnud eriti reageerida. Olin kiire. Olin rahul. Lähenevate sireenide heli matan jälle saemüra sisse. “Jõuan veel küll”, mõtlesin endamisi.
.
täpp suusatab.