Oliivipuuõliga ülevalatud neeger magab siidilinadega kaetud voodis surmaund. Punased kärbsed lendavad kiletiibade krägina saatel üle põhjakõrbenud pudruga täidetud kausi. Õli niriseb mõrkjat lõhna eritades voodijalga mööda alla, tammepuust põrandalaudade vahele. Kuni vahed on täis. Ja kärbsed on kuuldekaugusest väljas.
Elu läheb edasi.
Maha.
Joomine ja maha. Need on kuidagi sõnad, mis hetkel meelejärele. Joomine ja maha. Maha. Maha ja joomine. Alkaselzer on minu selziline. Alkaseltsiline.
passib 2
Mis passid, ah!
passib
Mis passid, ah!
kus on hea elada?
Stockholmis oli päike, 0 kraadi ja kohutavalt kallis (bussipiletid on miski mõne aasta jooksul ~2x tõusnud).
Helsingi üllatas muidugi lihtsalt labase lumesajuga (ok, suured valged lörtsilärakad).
Tallinnas on hetkel päike, 10kraadi sooja.
Graniidi- ja liiva sodi on kõigis kolmes linnas laiali.
kett
Mõnikord ronib kett maha.
Eemale lohisedes vaatan, kuidas kena õline vidin kaugele silmapiiri taha maha jääb.
Vaikselt roheliseks muutuva rohu sisse vedelema.
Las see kevad võtab selle keti, aga jätku mind rahule!
Või siis tegelikult andku kett ka siia ja üritagu ise üldse kuidagi niisama hakkama saada!
Oma sinilillede ja lumikellukestega!
Aasal viibivad kenad kollased lilled.
Kevad – minu arse.
Jõe sees liigub palju vett.
Kevad – minu arse.
Taeva alune on lindu täis.
Kevad – minu arse.
Suud-silmad tolmu täis.
Kevad – minu arse.
Sitajunn keset muru, otse pori kõrval.
Kevad – minu arse.
Lumikelluke, otse troinoi pudeli kõrval.
Kevad – minu arse.
Kordan: kett on täitsa maas.
Kevad – minu arse.
Oi kui halb postitus saab, aga nii see on, sest kett on nii maas, et eriti ei suuda midagi muud kirja panna, aga millegipärast on vaja ju panna. Vaja on panna. Peaks magama ära minema, ausõna, kevad.
kalts
Kõnnin, kalts näpu vahel, mööda oma (endise) tööarvuti kõvaketast ja üritan seda läikima lüüa. Mõnes eriti üksildases ja kauges nurgas tuleb näolt ämblikuvõrke pühkida. Jalad keerutavad üles juba aastaid seal rahus vedelenud tolmu, mille alt tuleb välja nii mõndagi huvitavat. Aeg-ajalt istun maha ning sirvin leitud kirja või vaatan pilti. Valikuliselt lisan esemeid suurde kasti, mida kõrvulukustava kriginaga enda järel lohistan. Hea, et kõvaketas suurem pole – saan vast ilma lõunapausita üle nühitud.
Tea, kas peaks pärast mõned lilled akna peale vaasi panema?