robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
täna panen itti lillede ja kummikinnastega
täna panen itti traktori ja lumesahaga
täna panen itti ettevaatlikult ja himuga
täna panen itti parimate kavatsustega
täna panen itti pastaka ja kustukummiga
täna panen itti vasakule hoolega.
vasakul on itt nüüd kuhjas
vasakule vaatan
võtan itti labidaga
tänavale laotan
riigihanke võidan
kusagile kaotan
itt on kortsus
kaminas
itt on otsas
toas on soe
itt on korstnas
taeva all
itt on lindudega lõunas
mina puhkan
ITtt paneb minu toidukorvi omale kärusse ning sõidab sellega õigel hetkel käsipidurit tõmmates seina.
Külg ees, koos minu, minu toidukorvi ja kogu SIGINTide, SIGPIPEde ja SIGABRTdega. Kõik signaalid on nüüd põrandal laiali, minul küünarnukk katki ja kaugel jookseb miniseelikus tüdruk kollaste juuste lehvides moskvitši sisse peitu. Kaugeneva auto mürinas kirjutan backtrace ja lähen kohe koos kännuga halliks. Känd ajab seened igast küljest punni ja mina matsutan nad endale sisse, pühkides laubalt sitsilise-täpilise kleidiga higi. Ja sealt nad tulevad – raginal läbi võsa … kollased, rohelised, punased läbisegi. Kummikommid. Minu lunastuse ja suurusehullustuse tapjad, hambad irevil, kirved käes.
Joonlaud, mall ja sirkel. Aitab küll. Ei taha enam.
Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.
“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.
Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!
Sõrm on objektiivil ees. Nii see on. Lõputu sättimine, modelli juhendamine, higisena prožektorite valguses sebimine. Assistendid. Keegi tõstab kauguses häält – on ärritunud. Võtted kestavad juba mitmendat nädalat. Lõpuks on kõik üles seatud. Modell on paigas. Valgus on perfektne. Säri on välja mõõdetud. Assistendid naeratavad. “Fotograaf, palun vajutage!”. Laskud oma uhkest kunstnikuüksindusest maa peale, lihtsurelike sekka. Peatud hetkeks mõtiskluseks. Keskendud. Jääbki parem mulje, mõtled. Valgus suriseb. Modell on paigal nagu naelutatud. Ja siis sa vajutadki. Tehtud. Kõik hingavad kergendatult. Modell tormab riideid vahetama, valgus lülitatakse välja, pikki musti juhtmeid keritakse kokku. Ronid redeli nagina saatel oma üksildatesse pilvedesse tagasi. Šedööver on sündinud. Või vähemalt pidi sündima. Aga kurat! Sõrm jäi ju objektiivi ette. Ülevalt pilvedest kostab revolvripauk. Labane ja lihtne kõmakas.
