aja rong rööpale tagasi.
loen viieni
kuid tulemuseks
on kuus
enne oli kõik puudu
ja nüüd on
kõik üle
kraabin karbipõhjast
räim tomatis
viimase raasu
ja jälle on
kõik puudu
loen
ja saan viis
nii peabki
elu on jälle
rööbastel.
majandusülevaade.
ruumis on segased ajad
tramm tõmbab joone
ja sõidab sul alt üles
ta kaevub lehtedesse
ja tema silmad – mustad ja ilusad
vaatavad lehtede vahelt
kuidas tema tõmmatud joon
su selja peal sügeleb
kõvasti sügeleb
halvad on need lood selle
majandusega
lühis.
“Tere, kas võib ropendada?”
“5.50”
Kohmitsesin rahakotis, otsisin täpse raha.
“Palun.”
Midagi kostmata ulatas ta mulle uue puhta kilekoti. Kratsisin serva lahti ja tõmbasin koti pähe ning kisendasin täiesti kõrist: “Minge putsi tropid raisk kuradi värdjad vittu raisk mollinäod tõmmake nahuj munnipeade kari raisk kuradi töllerdised raisk vittu kurat!”
Võtsin koti peast. Olin kuidagi kohmetu seda talle tagasi andes. Tundus, et temalgi oli natuke ebamugav olla.
rõõmutu ori
ärkad
ja
sured
õunaaeg.
rõõmus roosa elevant kargab kahel pool piiri
talludes ära peotäite kaupa musti sipelgaid
kes olid sinna eelnevalt pikkade rongidega sisse rännanud
ning kõik vedurid vedelesid nüüd suurtes rauast kuhjades
pesade kõrval maas ning ajasid selget õunamoosi
summutajatest välja.
kollased karvased mesilased lendasid selle õunamoosi peale
kokku ja kukkusid seda limpsima ja lakkuma ja limpsima ja lakkuma
kuni nad elavalt vesteldes jalad taeva poole lesides karjuma hakkasid
ning kuuskede lauged nokad peksid nad hooga vigaseks
lennuvõimetuna ainult oigasid ning kurtsid vanu aegu taga
rumalatele on ainult antud natuke moosi
ainult natuke moosi
mida saia peale panna ning saia siis mesilasele tiibade vahele toppida
ja hüsteeriliselt naerdes vaadata, kuidas mesilane kibedalt naeratedes
üritab raske koormaga. raske koormaga. raske koormaga.
seisa püsti. ära kuku. kuigi moosi sees on see raske.
punkt.
acer platanoides
