Üks suvaline käpik tänavalt, kohev, võttis ennast kokku, avas ukse ja astus sisse. “Poolteist tundi”, kõlas tema soov. Ulatas VISA kaardi ning sai vastu võtme. Käpik tundis ennast hästi. Suundus sinna, kuhu nooled juhatasid ja avas kapiukse. Ta asetas oma käekoti korralikult ülemisele riiulile, sulges ukse. Tegi kaks kükki, raputas ennast kohevamaks ning sammus edasi. Ikka noolte järgi. Põgus peatus peegli ees, samm kaalultki üle (tavaline 100gr nagu juba viimased 5a) ning otsustav sisenemine ruumi. Käpik võpatas, kuid astus siis julgelt edasi. Ümberringi kõik kilkasid ja olid rõõmsad. Keegi lasi karjudes torust alla, noorpaar oli ennast mullivanni sisse seadnud. Kaks sportlast tegid aja peale võidu. Laps pritsis ema. Sügavamas otsas oli bassein 1.95m. Käpik oli täna otsustanud ennast märjaks teha.
elu kalamajas, ilma loomadeta
ikka külm teemaks
Jah, ma tean, et lõuna-kesk-misiganes_merest_kaugem-eestiga võrreldes on köki möki, aga ikkagi.
Veel käivitub. Veel uksed liiguvad. Veel on rehvid õhku täis.
mida muud kui et külm
Teine päev. -21,5. Juhiukse kesklukk oli temperatuuriga harjunud ning ei hakanud enam vastu. Eile veel hakkas. Käiviti tegi eilsega võrreldes palju vaevalisemat häält. Kuid jällegi – probleeme polnud. Proovisin naljaviluks ka klaasipuhastajaid kuna päike on madalal ning klaas võiks puhas olla – koomiliselt aeglased olid needki. Aga jällegi – probleemi polnud. Temperatuur oli ikka -21,5. Paar esimest käiguvahetust võtsid autmaatkastil natuke aega. Harjumisaeg vajalik. Normaalne.
Temperatuur ikka sama, kuid probleem lõi sisse just sealt, kust nagu oodatagi ei osanud. Auto oli jõudnud just soojaks minema hakata, kui tagantpoolt kostis krobinat. Ma ei tahtnud seda uskuda. Peatusin foori taga ning ma ei tahtnud seda ikka uskuda. Temperatuur oli ikka -21,5. Avasin ukse ning vaatasin tagumist vasakut ratast. Tühi. Tühi. Täiesti tühi. Tühi rehv tähendab, teate küll – sõita on paha ja kõik need muud hädad.
Edasine on juba lihtne ajalugu – keerasin Sakala parklasse, helistasin autoabisse (jajah, kollased leheküljed … siidinäpp), kuid need olid vist akuprobleemide käes vaevlevate autojuhtide kõnedest üle koormatud ning ei tõstnud toru. Seega käärisin käised üles, otsisin riistad välja ja vahetasin ratta ise. Temperatuur ikka -21,5. Õnneks ei olnud anomaaliaid ning rattavahetus läks libedalt. Lõpus natuke kiirustasin – ma ei olnud pikemaajaliseks väljas viibimiseks eriti valmis – varbad hakkasid külmetama. Parkla-maadam kasseeris veel 10.- ka selle eest, et ma nende parklat rahvale kinotegemiseks kasutasin. Temperatuur oli ikka -21,5 kraadi.
loom kaadris
See on selle alumise looma suurendus.
labidaga surnuks ja suusatama
Kõndisid Redis, Ridis ja Ralla mööda jalgteed. Redis ja Ridis norivad Rallat: “Ei sina ikka õige lätlane pole, Ralla – no mis nimi see selline on – Ralla!”. Ise irvitavad nii, et vaata kukuvad teeservast alla. “Ilma essita!”, möirgavad nagu jaksavad. Ralla, vaene mees, ajab vastu, et tema on ikka puhastverd lätlane. On nõus isegi oma sugupuu taskust välja kaevama ja seda kaasteelistele ette näitama. Hakkabki juba sugupuud lahti rullima kui ümberringi jääb kõik vaikseks. Ei kosta linnulaulugi, rääkimata lätikeelsest norimisest ja sõimamisest. Ralla krabistab vaikselt varbaga teetolmus. Ei midagi. Vaikus. Redist ei kusagil. Ridis ka kadunud. Kukkusidki vist teeservast alla.
Ja siia alla, rahva tungival nõudmisel, üks talisporti harrastav täpp
.