robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
Kui inimesed vaataksid hommikul päeva algatuseks filmi “Tühi maja”, siis … otsast lõpuni kohe vaataks … siis oleks maailm palju kenam koht. Nad seal aasias kohe oskavad.
Boonusträkk: autos – klassikaraadio – oma tuntud headuses tervete plaatide järjest mängimises oli jõutud Yat-Kha’ni… Tuli ringiga koju sõita 🙂
Rahulolu-uuring keeras suusamütsi rulli. Karvamütsid marsivad üle tänava. Rajatis ronib ruumi. Kolmteist nüsib huuli. Koger paneb mäkra. Taltsas pooldub ja kukub. Nekrut kokutab vastu seina. “3D, meil on 3D”, karjub keegi metsas. Ruudiline vihik sai eile täis. Nüüd on tõesti 3D. Sajab.
Seisan Aparaadi ette ning olen hästi vaikselt. Loen Juhendi läbi ning võtan autost kaks pudeleid täis kotti. Üritan Aparaadi laupäevahommikust rahulolu mitte häirida ning hakkan tasamisi pudeleid tema sisse toppima. Vaatamata kirjale, et tekke ei väljastata enne kui oled luugi sulgenud, väljastab Aparaat neid ootamatu agarusega. Ma lõpetan tekkidega 3, 3.50, 8, 12.50. Kõiki pudeleid Aparaat muidugi kohe ei taha, kuid ma olen järjekindel ning ta nõustub meeldiva mörina saatel. Lahkun kummide vilinal Aparaadi juurest.
Teine osa. Sama päev, õhtupoole.
Aparaadi ekraan näitab nelja mahutit, üks rohkem täis, teine vähem. Ning Aparaat kurdab punase teksti abil, et “ta ei oska enam”. Võõras keeles. Samas kargab konteineriukse kõminal Aparaadi kõhust välja üks kräsupea ning hõikab, et “anna nüüd minna”. Lasen oma pakendid teisele ringile. Saan seekord ühe teki. Kus nende eest õlut antakse?
Näota neeger jookseb mööda tänavat. Kiiresti jookseb nagu neegrid ikka. Lävel seisma jääb. Aknast piilub valge karvase koonuga armas kitsetall. Mees ukse taga lööb rusikaga uksele. Tolmu tõuseb ning metsast väljub seitse vägimeest. “Hurraa”, karjuvad vägimehed ning pagevad sandaalide plaginal üle aasa jõkke. Kostab ainult nõrka kaugenevat mulinat. Neeger taob vastu ust. Karvane koon on aknalt kadunud. Rusika veriseks peksnud mees ootab ja kuulatab. Tolm langeb krõbinal ta perfektselt ümmargusele peale. Ta surub seda vastu ust, et midagigi kuulda. Teiselpool ust seisab kitsetall, vaatab tolmavat ust ning vajutab päästikule. Ukse sisse jääb auk. Neegri sisse ka. Üllatunud ilmega, niipalju kui ilma näota seda ette manada saab, teeb ta kaks sammu tagasi, komistab trepil ja kukub. Kägu sekundeerib. Kitsetall lööb käpaga uksejäänused eest ning astub läbi tolmu, relva laadides, trepile. Jõe poolt kostab pladinat.