Month: February 2006

Posted on

riigi maanteeameti istungi protokoll

Määratu suur tuba, hokiväljakuna sile asfalt põrandaks. Helesinine lagi. 25-meetrise läbimõõduga ümmargune tammepuust massiivne laud keset seda asfaltplatsi. Kohe ukse juures on ringtee märk.
Laua ümber istuvad 4 korralikes ülikondades meest ning toksivad midagi oma sülearvutitel.

Ametnik A: “Mulle helistati hommikul Saaremaalt ning päriti jääteede kohta. Et neil nagu olevat seal midagi valmis ja kas me saaks midagi ära otsustada sellel teemal”.

Ametnik B tõstab pilgu ja süütab sigareti. Köhatab. Sureb.

Ametnik C: “Kui kellelgi midagi selle vastu ei ole, siis ma nimetaks ennast ametnik B’ks ringi”.

Kõik noogutavad mõistvalt. Ametnik C liigutab vaikse sahinaga laual nimesilte ringi

Ametnik A: “Kuulge otsustaks midagi selle jäätee teemal nüüd.”
Ametnik D: “Aga mida sa kurat seal otsustad? Ära mölise niisama raisk. Las sõidavad ennast pooleks minupärast. Ongi laevas lahedam kurat.”

Kõik noogutavad nii et kõrvad laperdavad. Ainult ametnik B (endine ametnik C) on vait ning trummeldab sõrmedega vastu lauda.

Ametnik D: “Ära kurat trummelda. Ma ei saa klahvidele pihta. Persse.” Vahib ekraani edasi. Ametnik B trummeldab edasi. Nii see kestab kaua sedasi. Lõpuks mulksub trümlis vesi.

Ametnik A: “Kust see vesi siia sai?”
Ametnik B: “Ma ei saa prinstipiaalselt nõus olla jäätee avamisega.” Paneb Leedo maski ette ning teeb pardi häält. Ametnik A üritab linnugripi kartuses põgeneda, kuid jalad jäävad sooja vette kinni. Uksest sisenevad kolm setu leelotajat ning jooksevad ametniku A eht-ameerikajalgpallilikult maha. Avatud ukse tagant kostab biitlite “Yesterday”.

Ametnik B tõstab samal ajal suure plakati “Olen printsipiaalselt jäätee vastu!”

Ametnik D (kergitab esimest korda pilgu ekraanilt): “Kurat, aga selle jäätee peal peaks miskit paganama sitast statistikat ka ju tegema, et kui palju nad kuradid sõidavad või nii. Muidu persse me teame, mis toimub eksole raisk!”

Ametnik A (pükste küljest setu vasest kulinaid kloppides): “Olen teiega nõus, aga mis me sellega teeme?” (viitab ametnikule B)
Kõik jääb vaikseks.

Ametnik D klõbistab midagi arvutiga intensiivselt.
Ametnik A (laua taga jälle istet võtnuna) klõbistab midagi arvutiga intensiivselt.
Ametnik D klõbistab midagi arvutiga intensiivselt.
Ametnik A klõbistab midagi arvutiga intensiivselt.
Ametnik D klõbistab midagi arvutiga intensiivselt.
Ametnik A klõbistab midagi arvutiga intensiivselt.
“Tsätivad”, mõtleb ametnik B.

Uks sulgub.
Uks avaneb.
Uks sulgub.
Uks avaneb.
“Vaimud”, mõtlevad ametnikud A ja D.

Avatud uksest astuvad kolm lõbusat laulu löövat, nii umbes ühe meetri pikkust, rohelist mehikest.
Kolm mehikest (pöörduvad ruumisviibijate poole): “Mehed, teeks õige ühe väikese? Teil on siin selline kliima, et …”. (ning jäävad kavalate pilkudega laua ümber istuvaid mehi vaatama)

Ametnik B lehvitab plakatiga. Kolmele väiksele mehikesele tundub see ilmselge agressiivsusena väikese kauge planeedi elanike vastu.

(esimese vaatuse lõpp)

(teise vaatuse algus)

Siseneb koristaja ning pühib ametniku B sildi kõrvalt peotäie tuhka.

(teise vaatuse lõpp)

Trassi Valvurid ja Autode Loendajad:
image

Posted on

iglu

“Selle asja nimi on iglu”, ütles kosmonaut vanamehele.
image
“Kahekambriline luks-iglu”, täiendas ta õhinal. Vanamees ainult noogutas apaatselt. “Peldik, elekter, soojendus”, hõiskas kosmonaut, endal silmad põlemas. Vanamees nokkis nina. “Põrandaküte, katuseaken!”, põrutas kosmonaut uued trumbid lauda. Vanamees, olles leidnud ninast suurema jäätunud tüki, porises rahulolematult. “Suusad, veinikelder ja tasuta õlu”, üritas kosmonaut viimast võtta. Õlle peale kergitas vanamees mõlemat kulmu. Vaatas kosmonaudile otsa ning küsis: “aga naised?”. Kosmonaut rebis skafandri eest lahti ning lubas vanamehele sellised naised kokku ajada, et terve universumi eksistentsi ajal poldud selliseid enne nähtud. Vanamees kahtles veel korraks, kuid astus siiski iglusse. Iglu oli seest avar, kuid surnud oravaid täis. See tundus kergelt kahtlane. Vanamees oli just küsimust esitamas, kuid juba oli hilja – kosmonaut oli juba tinistamise asendi sisse võtnud ning tinistamine on juba täies hoos. Järgneva 0,253 sekundi jooksul tundis ta, kuidas nägu kasvab karva, selg muutub karvaseks (mis ajas kohutavalt sügelema), saba pressib persest välja ja kogu see perverssus värvub oranžiks.
Iglu ukse tagant möödus neli suusatajat. Orav, endine vanamees, ei teinud neist välja. Kosmonautki vaikis neist. Tinistas edasi. Orav hakkas vastu tinistama. Kõigest sellest sai üks tinistamise tohuvapohu. Kõik iglus lebavad oravad ärkasid ellu ning ründasid kosmonauti. Kosmonaut, olukorra äkitsest pöördest ehmunud, üritas lakke sülitada. Neli seelikus setu rahvatantsijat üritasid teda selles takistada, kuid oravad jäid neile seelikutesse kinni ning nad veeresid iglust välja. “Leelo-leelo” kõlas nende hüüd veel tükk aega iglu lumise seina tagant.
Kop-kop-kop, kostis iglu ukselt. “Avage, politsei”. Vaikus. Oravad vakatasid, kosmonaut hingeldas, surra-murra üritas ema sülle pugeda. “Avage!”, hüüti iglu ukse tagant veel kord. “Mine perse”, ütles kõige julgem oravatest. Ukse tagant kostis rõve lurtsatus ning kellegi peenike piiksatus “ai”. Vabandust.
Ja siis ma tegin pilti.

Posted on

tsensuur

Vaatasin siin blogi adminni poolt ning neid asju, mis välja panemata ehk siis “Draft” olekus. Siinkohal siis mõned näited ehk väike kõhulahtisus:

Ma olin siit lahkunud üleile. Keeranud uulitsa rulli, selle üle õla visanud ning rõõmsat viisi vilistades kaugusesse kadunud.
Rada on tänaseks juba rohtunud. Ainult kaitseülikonnas mees käib ning piserdab seda vaevumärgatat joont. Kardavad.
Mul oli kõik valmis mõeldud – kogused, ajastus ja puha. Kõik läkski hästi – orbiit oli käes loetud hetkedega. Mõeldud-tehtud, ütleks selle kohta targemad.

Mika Häkkinen ja Marko Märtin tulid mind öösel kummitama ning käskisid hästi kiiresti sõita. Nüüd on auto katki.

Ruuduline pintsak ilmus pimedusest. Kostis ainult õrna tümpsumist. Käised lehvisid ning triigitud krae lõikas tuult. Kortsud tekkisid ja kadusid rütmiliselt. Lähedale jõudes kattis ta siilikesel juba pool taevast. Õnneks hetke pärast tümpsud nõrgenesid. Selja tagant paistis pintsak juba täiesti tavaline. Natuke liiga ruuduline muidugi. Pimedus õgis sellegi moeröögatuse hetke pärast endasse. “Toimus nüüd siis õieti midagi või ei toimunud”, mõtles siilike.

Raamatupidaja nägi unes jubedat unenägu – kolm kollast karikakart keppisid neljandat, ise vahetpidamata njäugudes. Küsite, et mis raamatupidaja ja miks just raamatupidaja? Vot see ongi raske küsimus.

surnud suusataja seisab seina najal
kaske kaske kaske kaske
vanaema kanamune vastu seina loobib
kaske kaske kaske kaske
rajaleidjad lapsehoidjat aknast välja upitavad
kaske kaske kaske kaske
lapsed kapsaks joonuna karuperses kükitavad
kaske kaske kaske kaske
seitse kaheksa on laiali, nii laiali
kaske kaske kaske kaske
vasakhaak ja paremsirge ja meel virge rohkem kirge
kaske kaske kaske kaske

Ma olin tegelikult ise ka seal. Kuid teile räägin edasi selle, mis mulle räägiti. See oli üks pikaleveniv robotite ja nuustikute, kepphobuste ja katamaraanid, marodööride ja kukeseente, kivimoodustiste ja tulelontide lugu.
Robot – sinine, metallist ja plastmassist. Omab juhtmeid. Sõidab, laulab ja kui koer ulub, siis robot laulab. Ma õnnest naeran nutan… jne.
Nuustik – vesine, kollane, piilupardi kujuga. Ei prääksu. Lirtsub jala all.
Kepphobune – õigem oleks öelda küll kepitav hobune, kuid me ei hakka lugu liiga zoofiilseks ajama. Maani karvane, mingit tõugu ratsu. Keda igamees ei katsu. Kohe takka üles lööb. Ja siis kaeru kausist sööb.
Katamaraan – sussi sisse peidetud sisisev sookollide salakamber. Moosiriiulile maandunud marimaa elanik. Rebi ära. Ja ära möla.
Marodöör – pidi tulema teises vaatuses, kuid eksis ära. Ei tule. Ei põle. Pole nali. Kustutage tuled.
Kukeseen – viisakas isend seente ja herneste sõja ajast. Reetur. Võitles herneste poole, maskeerituna ümmarguseks roheliseks kujundiks. Öösiti purskab vett. Tal kaelas on kett.
Kivimoodustis – miks lavakujundus tegelaste nimekirja üles loetud on? Imelik lugu.
Tulelont – vant. lont. punt. sant. ront. vint. kont. ment. pant. sent. Neliteist krooni ja viisteist senti, hõissaa ja pudel peeti.

“Kas teil säästukaarti on?”, kuulsin. Mõtlesin oma teostamata jäänud T-särgi ideele, kirjaga “Mul ei ole säästukaarti”, vastasin “Ei” ning ulatasin laisa liigutusega oma krediitkaardi. Kuul tabas pead külje pealt. Päris valus oli. Kukkudes tekkis mõte kasutada ära harukordset juhust ja üritada sirgelt kukkumiselt hüppe maailmarekordit. Ajasin korra isegi päkad sirgu, aga taipasin kohe olukorra mõttetust. “Tänane päev läheb küll raisku”, mõtlesin veel enne põrandale prantsatamist. Maandusin. Nautisin hetkeks sellisest asendist kenasti paistvaid kassapidaja jalgu, kuid ajasin ennast siiski kohe püsti. Kloppisin pükstelt tolmu, naeratasin kohmetult ning lõpetasin maksetehingu. Asetasin kaubad kotti, tõstsin ennast kaupade kõrvale ning palusin kõrvalseisval neljateistkümnel paksul vanamehel endale hoog sisse lükata. Vanamehed hüppasid rõõmsalt koha peal, vedasid ninaga õhku ning jooksid rõõmsalt kilgates laiali. Olin täielikult nördinud. Astusin kotist välja.
hüppasin ise järgi ning vaatasin ringi. Lilled olid tihedalt ümber jalgade ja takistasid liikumist. Üritasin pikemaid kätega eemale ajada, ise samal ajal eemalsoliseva vee suunas liikudes. Võtsin taskust krabisevakarbi ning asetasin enda selja taha lillede sisse. “Häiriv krabinakarp eksitab neid kindlasti” mõtlesin rahulolevalt endamisi.
Neliteist paksu vanameest seisid ringis aasal ning noogutasid mulle. Noogutasin vastu.

Saalomon sittus nurka.
Olen asotsiaalne.
Urisen.

“Mina olen! Jah, mina olen!” kordas väike tüdruk uksest umbusklikult välja vaatavale vanamehele. Ja jooksis lõbusalt naerdes mööda tänavat minema. Vanamees vaatas kerge mõistmatusega tüdrukule järgi, silmitses pihkupistetud musti terasid, vaatas veelkord tüdruku suunas ning astus tuppa.
Tüdruk muudkui jooksis ja jooksis. Vanamees muudkui astus ja astus.

Posted on

sai

Sai nägi tee peal varblast. “Ära noki, ära noki!”, karjus sai. Kuid varblane nokkis siiski. “Ära tee, valus on!”, karjus sai. Kuid varblane nokkis edasi. “Persses”, mõtles sai, “nüüd nokib täitsa ära ja siia ma otsa saan”. Võttis viimase jõu kokku ning üritas plehku panna. Kuid jalad ei kandnud. Ja varblane muudkui nokkis.

Posted on

korra peab ära käima, vabandust

Ja sealt ta tuleb! Must nagu öö, silmad kinni ja käed sirgelt ees. Sätin oma kõri talle teele ning hüüan “Anna minna!”. Must pigistab sõrmed kokku. Viimane õhk. Kevad. Lilled vist ka. Ei olegi enam õhku. Natuke ebamugavaks läheb. Tõmban. Ei midagi. Lilled sikutavad juured maast ning lendavad loppadi-loppadi minema. “Hoiaks silmad veel lahti”, on mõte. Üritan. Kaugemal sügab üks koer ennast. Sõrmed surutakse veel rohkem kokku. Nüüd oleks tõesti juba õhku vaja. Tõmban. Ei midagi. Rabelen natuke. “Nagu kruustangid”, mõtlen. Vaikne. Koerast on ainult sooja õhu värelus järel. “On see nüüd Soome või Itaalia”, on järgmine mõte. Maailm on kuidagi väike ja kaugel äkki. Kerge on olla. Väga kerge. Hakkab natuke hirmus isegi. Kurat, aga neeger sipleb ka siinsamas! Oh, mis kosk see nüüd lahti päästeti. Kogu kere on külm ja õhku voolab igast avausest sisse. Vaakum muutub kiiresti eba-vaakumiks. Universum muutub väikseks aasaks. Sai leivaks. Vesi veiniks. Kõik mahub peopessa nagu ennegi. Neeger sipleb ja röögib. Ootamatult lihtne on avada silmad ning ümbrusega kohaneda. Vaatan, et koer uriseb ja kisub ning neeger karjub. Kõik on jälle nagu peab. Kukun täie südamerahuga selili, hingan põhjalikult sisse ja hakkan ohjeldamatult naerma!

Posted on

loodus. ruudus.

Ma vedelesin näoli lumes ja persest kasvasid mul välja lilled.
Kevadest saadik olid mesilinnud mind uudistamas käinud.
Lõid aga peakohal klaase kokku ja sumisesid.
Tiivad olid neil indiumist ja nokad koobaltist.

Valsitaktis õõtsuvad lilled lehvitasid eemalduvatele tankidele.
Just nagu kooma vajunud kevadkülvi lõpetanud traktor.
Ruhnu juurest läks laev põhja. Otse vastu kollaseid nartsisse.

Kose kohinasse mattuvad hõiked ei kosta enam lumehangest välja.
Isegi peeretada ei saa – ainult mulda lendab.
Kuradi hunnitu olukord oli selline nagu juba oli kord.

Sitt oli hingata kui vastu vahib ainult mullamuti lumine nägu.
Tõmban ühe hingetõmbega mutid endale hinge alla ja ise vilistan
läbi mullamuttide elutute kehade lõbusat viisijuppi.

Oh saaks kordki ennast liigutada ning traktori seljast raputada.
Kurat ta songib siin kuigi vahest on hea. Siis Lembitu ka on.
“Lemps! Too viina sa igavene malakas”. Ja Lemps tavaliselt kuuletub ja läheb.

Kurat kui sügis tuleb, kukuvad kroonlehed persse ja lähevad mädanema.
Jänesed tulevad ning nuusivad ringi, kõrvad peadligi, sabad rõngas.
Oi talv, oi kellad. Musirullid ja maasikamoos. Seebiks! Kõik seebiks!

Posted on

kosmos

“Aga pärast lähme kuukulguritega sõitma”, ütles astronaut pojale ning andis gaasi. Poeg köhis, kuid suri siiski. Karm lugu.

Samal ajal planeedi teises servas:
“Aga pärast lähme kuukulguritega sõitma”, ütles astronaut pojale ning andis gaasi. Poeg köhis, kuid suri siiski. Karm lugu.

Samal ajal ühes kolmandas kohas:
“Aja nüüd sussid kenasti kõrvade peale taeva poole”, ütles astronaut pojale. Poeg köhatas korra, täitis isa käsku ning suri sinnasamma. Karm lugu.

Samal ajal ülemaailmsed rassirahutused.
“Tõmmake kott pähe!”, hüüab kõige rahutum. Astronoom ajab ilusti koti pähe, keerab hapnikuklapi kinni ning lämbub.

Tegelikult pidi siin eespool olema astronaut. Ma tõesti ei tea, kust see astronoom sinna sai. Karm lugu iseenesest.