27 valget lammast kõnnivat üle liivaluite. Liiv krudiseb käppade all ning minna on raske. Paistab päike, temperatuur on palju kõrgem kui lammastele meeldiks. Tuul. Esimesed lambad on juba edukalt üle luite kui eelviimane saab aru, et tema on eelviimane. Tema on eelviimane. Tema ees on 25 lammast ning TEMA on eelviimane. Kõik lambad on juba üle luite ning eelviimane on oma mõtte unustanud. Talle ei ole enam tähtis, et ta eelviimane on. Ta lihtsalt on. Kõnnib. Liivas on raske kõndida.
Kolm moosivarast tulevad miraaist. Pakuvad lammastele moosi. Head maasikamoosi. Esimene lammas keeldub viisakalt ning astub edasi. Tuiskava ja tolmava liiva sees on raske kõndida. Viimane lammas vaatab moosipakkujaid ning otsustab maitsta. Lammaste rivi on kaugenenud pisikeste täppide reaks kui ta viimase lusikatäie mokkadele tõstab. Küll maitseb hea.
Eelviimane lammas ei tunne enam hingeldamist kuklas. Ta on jäänud viimaseks. Mõte valmistab talle teatud rahulolu ning ta uriseb vaikselt mõnuga omaette. Natuke liiva satub hammaste vahele. Natuke liiva satub kurku. Ta köhatab. Natuke liiva läheb silma. No küll tuiskab. Tõmbab õhku ning köhib. Liiv ei taha ega taha hingetorust lahkuda.
Luite tagant väljub suusakoondis, suusad näpus. Kolmas, seitsmes ning kahekümnes lammas natuke imestavad. Ülejäänud ei tee faktist välja. Ärme meiegi sellel pikemalt peatu.
Viimane lammas niisiis köhib ning tundub, et ei saagi hinge lahti. Hoiab siis hinge kinni ning vantsib ühtlases rivis teiste järel. Kaapab aeg-ajalt eesmist sabast, et see seljale koputaks. Ei see tee välja. Eelviimaste värk – nad on oma mõtetes kinni.
Mina ei tea, kus point on.