Õhtud

Olen nüüd siin istunud ja õhtute kaupa kirju kirjutanud. Sodinud paberile mingeid sõnumeid, vahepeal isegi pasteediga saia söönud. Aga ei midagi. Hommikul on köögist vastu vaadanud ikka tavaline õhtust sinna järele jäänud segadus – pasteedised saiad, sõnumeid täis soditud paberid, vahest isegi mõni lauale kirjanduslikult ümber läinud õlu. Aga ei midagi. Vastust ei kuskil. Olen seal hommikuti sellest ootamatust vaikusest ärkvele lööduna ringi tuulanud ja otsinud – ei midagi. Päevadega on kõik see ainult rohkem ja rohkem segamini läinud. Pabereid, katki läinud pliiatseid ja tühje pasteedikarpe on kogunenud lõpututult. Või selles ongi asi? Võib-olla ongi liiga segamini?! Võib-olla on raske sõnumit sellisena leida või keeruline ka midagi vastuseks kirjutada!

Koristan hüsteeriliselt, tõmban kõik läikima, viin pasteedikarbid välja, täis soditud paberid ajan ahju. Kirjutan oma sõnumi selgelt suurele valgele saiaviilule kõige tumedama pasteediga, mis poest leidsin. Nagu alguses. Nüüd peab arusaadav olema! Aga hommikul ikka sama – vastust ei kusagil.

Aga mõte jääb samaks.

Õhtu number kolm

Teine õlu. Mõtlen. Kõht on risotot täis, saia ei taha. Ammugi pasteediga mitte. Aga midagi peaks kirjutama.

Mulle on kirjutamine ju tegelikult lihtne. Väga lihtne ju. Jutt voolab siia-sinna, viskan sisse vihjeid ja toredaid kõrvalepõikeid. Nüansse. Võib-olla ka tegevusi. Miks mitte kirjutada ja jätkata seda kirjavahetust?

Kellega?

“On juuli ning veelombil on jää. See üllataks, aga kuna jää on väga õhuke, siis see on okei. Proovin siiski sellel kõndida. Vajutan varbad jääle laiali, toetan, täisraskus. Mis see hommikul oligi – 80 kilo? 90 kilo? Varbad pressivad selle raskuse all pasteedi laiali. Sai ei pea ka vastu ning lömastub vastu jääd algosakesteks. Vajun vist läbi jää, aga kuna olen kohe-kohe magama jäämas, siis külma ei tunne. Vajun kuhugi.”

Homseks on liiga vara, eilseks juba hilja. Olen segaduses.

Hommik, tegelik kirjavahetus

Pasteedile oli tõesti midagi vastuseks kribatud. Mõned tähed olid küll arusaamatuks vajunud, aga mõned jälle selgelt tuntavad. Saia sõin õhtul ära.

Lugesin vastuse läbi. Sõnum oli kohale jõudnud ja vastus oli kirjutatud põhjalik. Huvitaval kombel samas stiilis nagu minu kirjutatugi. Pasteet. Arusaadav.

Aga mida vastata, tabasin end mõttelt. Või kuidas? Sellisele vastukirjale. Oot, tegelikult ma ju ei peagi. Pidama kirjavahetust pasteedi abil. See on ju absurdne, kus seda enne kuuldud on! Söön oma saia, ei määri pasteeti paberile, ei kirjuta sellest sõnu, ei oota vastust. See peaks olema lihtne.

Tavaline elu.

Kirjasõber, teine öö

Suviselt valge õhtu, päike hakkab vaikselt puude taha vajuma, sääsed ei ole veel ilmunud. Võtan noaga mõtlikult pasteeti ja määrin paberile. Oda – miks paberile! Küünitan laisalt saiakoti poole ja võtan viilu. Kraabin saiaga paberilt nii palju pasteeti kokku kui saan ja hammustan suutäie. Vaikne on. Kritseldan noaotsaga aeglaselt mingi teksti pasteedisele paberile. Hmm.

Uni tuleb kuidagi rahutult, aga magan siiski. Hommikul kööki lohisedes loen paberile kirjutatud kirja. Alla on kellegi poolt kirjutatud vastus.

Hiired vist.

Rääkivad Ristpead / Beszélő Keresztfejűek

Eessõna. Jah, see on puhtalt AI genereeritud tekst. Selline madalama põhikooliastme tase. Mõned üksikud sõnad muutsin. Ungarikeelne tõlge on lihtsalt … noh … lõbu pärast 🙂


Kord elas üks ristpeaga kruvi karbis koos oma kaaslastega. Kui ta karbist välja võeti, valdas teda korraga nii hirm kui ka ootusärevus – oli ju see tema jaoks uue eluetapi algus.

Töömees, kes teda käes hoidis, oli robustne ja jõuline. Ta tööriistad olid teravad ja säravad, puur külm ja metallist. Kui kruvi puuri külge pandi, tunnetas ta saabuvat muutust. Järgmisel hetkel oli ta terrassilaua sees, moodustades pika rea oma kaaslastega.

See oli uus algus. Kruvi oli nüüd osa millestki suuremast – terrassist, mis sai varsti koduks nii inimestele kui ka mõnele kodulinnule. Kruvid jälgisid terrassi eluhoogu ja kõnetasid üksteist igapäevaselt, jagades omavahel tähelepanekuid.

Jutud terrassi elust olid põnevad. Neist rääkisid lapsed, kes päevade kaupa seal mängisid, pered, kes terrassil piknikke korraldasid ning vanapaarid, kes seal oma hommikukohvi jõid. Kruvid tunnetasid nende rõõmu ja naeru, aga ka muret ja kurbust. Nad olid osa terrassi hingeelust.

Kuid terrass hakkas ajaga vananema. Laudade värv tuhmus ja mõned kruvid hakkasid roostetama. Teised olid aga endiselt kindlalt paigal, toetades üksteist ja jutustades elust terrassil.

Kui terrass aastate möödudes maha mädanes ja kruvid vabaks pääsesid, tundsid nad, et nad on olnud osa millestki erilisest. Nad olid kuulnud rõõmu ja naeru, olnud tunnistajaks mängudele ja südamlikele vestlustele. Kuigi nad olid vaid ristpeaga kruvid, olid nad olnud osa suurest terrassist. Need mälestused kestavad igavesti, pakkudes neile lohutust ja rõõmu.


Egyszer volt egy keresztfejű csavar, aki a többi társával együtt élt egy dobozban. Amikor kivették a dobozból, egyaránt uralkodott rajta a félelem és az izgalom – hiszen ez volt számára az új életszakasz kezdete.

A munkás, aki a kezében tartotta, robosztus és erős volt. Az eszközei élesek és csillogóak voltak, a fúró hideg és fém. Amikor a csavart a fúróba tették, érezte a közelgő változást. A következő pillanatban már a teraszlapon volt, hosszú sort alkotva a társaival.

Ez volt az új kezdet. A csavar most része volt valami nagyobbnak – a terasznak, amely hamarosan otthont adott az embereknek és néhány házi madárnak. A csavarok figyelték a terasz életét és mindennap beszélgettek egymással, megosztva a megfigyeléseiket.

A terasz életéről szóló történetek izgalmasak voltak. Gyerekek meséltek róluk, akik napokig játszottak ott, családok, akik pikniket rendeztek a teraszon, és idős párok, akik ott itták a reggeli kávéjukat. A csavarok érezték az örömüket és a nevetésüket, de a gondokat és a szomorúságot is. Részesei voltak a terasz lelkének.

De a terasz az idővel elöregedett. A lapok színe elhalványult, és néhány csavar elkezdett rozsdásodni. Mások azonban még mindig szilárdan a helyükön voltak, támogatták egymást és beszélgettek a terasz életéről.

Amikor a terasz évek múlva elrohadt, és a csavarok szabadon kerültek, érezték, hogy valami különleges részesei voltak. Hallották az örömöt és a nevetést, tanúi voltak a játékoknak és szívből jövő beszélgetéseknek. Bár csak keresztfejű csavarok voltak, részesei voltak egy nagy terasznak. Ezek az emlékek örökké élnek, vigaszt és örömöt nyújtva nekik.