oh pekki tahaks blogida. siuke tunne on, et kohe tahaks midagi kirjutada. vabandust teie kõik kes te olete RSS fiidi endale tellinud. aga vaim ei tule järgi. keha on valmis, internet on külges, arvuti vuhiseb, aga raisk ühtegi head mõtet ei tule.
persse.
kevad algas – seier loksub
Jah, mu kallid lugejad: ma keerasin eile kella.
Ühel hetkel, see oli mitu tundi enne kella keeramist,
tuli mul pähe mõte tõmmata joon alla.
Takistuseks.
Sai.
Leib.
Piim.
Takistuseks sai see, et praeguses asjade korralduses.
Asjade korralduses, kus uued jutud tekivad üles.
Üles tekkivate juttude puhul ei saa joont alla tõmmata.
Isegi spordi väga levinud vahefinish ei ole võimalik.
Kogu aeg jookse.
Ning joosta tuleb olukorras, kus sult võetakse lihtsalt üks tund.
Kui sellel hetkel toimuksid olümpiamängud ning neegersportlane.
Neegersportlane pingutaks, et tema aastatepikkuse töö krooniks
mõni sajandik isikliku rekordi parandamist.
Selle parandamise võimaluse nullib see, et sel, just vahetult kummis rinnaga finishinööri lõhkirebimise eelsel hetkel, keeratakse kella edasi.
Klassikaline kevad algab lumikellukeste ja märtsikellukeste õitsemisega.
Kellukesed keerati tund aega edasi.
Kellakesed hakkasid õitsema.
Neeger jookseb mööda tolmust Tallinna tänavat.
Lävel seisma jääb: “Kopp, kopp, lahti tee, metsas kuri jahimees…”
Aga kopal on kopad mulda ja kruusa ja värki täis ning välismaale veel-mitte-põgenenud Serjooga väänab.
Väänab kange sellise hooga.
Et maja kerkib sellesama tunni jooksul, mis kellukesi keerati.
(tea, kas selle kohta on ka mingi termin kui keegi kellukestele keerab?)
Aga jäägem rahulikuks.
Ärgem laskem ennast asjade käigust heidutada.
Kell on alles 0:23.
Või siis.
Või sees?
Või sees on raske liikuda. Libe võiks olla.
Kuigi ei ole proovinud.
Või siis on kell 1:23.
Kumbiganes.
Milline pohhuism.
Kumbiganes.
Kumbidanes.
Kevad.
Kevad.