Maastleitud kopikaid viskan õhku ning püüan neid mahapandud porgandite vahel joostes ammulisui.
Nüüd üritan, vats metalli täis, ronida ülielusuurusele magnetile, et teha demonstratiivne enesetapp sinna kleepununa nälgimise teel.
Ja porgandid kukuvad samal ajal kõlinal vastu pead.
Reedeks tekib küsimus: “mis on raskem, kas kolinal vastu pead kukkuvad porgandid või vatsa vastu magnetit rebivad kopikad?”
Kuid porgandid saavad otsa, magnetilt võetakse elekter ning päike tuleb välja. Kevad astub oma täies jõus ja ilus oma suurte karvaste jalgadega sirgelt üle minu inimeste ette.
Täna olen karusell. Olen oma neli nurka keset absoluutselt võimatut inglisekeelset keskkonda ja õlut maha ajanud.
Ning tömban keereldes ringe. Kraabin laualt viimase.
Kell oli kuus hommikul ning selles ei olnud selles kontekstis midagi omapärast.
Tõmbusin karvaseks palliks ja veeresin nurka.
Mehed laua ümber võtsid pitsikese viina.
Avasin suu haigutuseks, kuid ootamatult oksendasin kogu nurga täis.
“Issand, kui vastik”, ütlesid kõik ning läksid minust eemale.
Ega sellest ei olekski midagi halba. Selles ei olnudki midagi halba.
Karvased pallid ikka teevad tükke.
