kuri urin
Panin rohelise svammist konna hellalt nurka maha. Astusin mõõdetud sammudel kaugemale ning vajutasin lülitit. Kõmatas tuhmilt. Palju tuhmimalt kui ma olin arvanud. Avasin õlle ja vaadata ei julgenud. Valasin pudeli kurku. Ikka ei tulnud vaatamise julgus minu juurde. Avasin teisegi pudeli. Keerasin pudeli uurakile oma suule ning piidlesin sellises asendis olles üle omaenese pea nurka – nurgas oli ainult svammipuru ning kuri urin. “Selge, see ei olnud veel läbi”, nentisin mõttes ning neelasin kiiruga kogu õlle ja astusin saatusele vastu.
Kuri urin – ära tule mulle peale.
Kuri urin – ära vea mind siit ära.
Kuri urin – ole vastu mu hea.
Kuri urin – las ma olen siin-seal.
Kuid kuri urin tuli mulle peale.
Kuid kuri urin viis mind siit ära.
Kuid kuri urin ei olnud mu vastu hea.
Kuid kuri urin surus mu punktiks.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtlesin mina.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtles kuri urin.
Ma olin punkt.
Mida oli kerge hävitada.
Ja seda teadsin mina.
Ja seda teadis kuri urin.
rohelised puud
sabapidi rõngasse on tõmmatud üks vana kojamees ja tema luud.
sai kolletab kesk tänavat ning tema pleekind kõvad luud.
lendab puru saiast ning tuul viib tema kolbast luud ja muud.
on vihmahooaeg alanud ning puudu ainult kojamees ja tema luud.
klõbinal pudeneb leib taevast ning sureb järjekordne luud.
vitste krõbinal läeb põlema ta mõtted ning mekki maitsvad suud.
liiv käib mööda teed ja mõtleb homsest miskit muud.
lohiseb tal järel luud või mis sest järel jäänud suurt.
ees lükkama peab kondid see, kes vedelemas nii laiali on luud.
sai põrandal nüüd mähib kolletuvasse sügisesse miskit muud.
taevas paistab öösiti nii natukene kuud, et leivalt võtad kolm korda suud.
on säilinud seal tänaval need luud ning natukene miskit muud.
mis nii lihtsalt sealt ei lähe. seal kummardad ja annad suud.
jah, mõtled midagi muud, kuid sinna jäävad luud ja see miskit muud.
sama siin, sama siin
Raadiost tuleb muusika.
Tõstan suule luusika.
Kuradile sõidan svammiga.
Ennast kammin kammiga.
Homme kukun trolliga.
Kõrghoonest suure kolliga.
Nimeks tal on kingas-kongas.
Pärast tema ainult longab.
Endal svammi täis on suu.
Lusikas on kadunuud.
Troll on täitsa lendu läind.
Nagu oleks maarjaliisilusat näind.
Peksame segast, me peksame segast.
Surume mudast, me surume mudast.
Ennast välja, me ennast välja.
Vot siis saab nalja, siis meie teeme nalja!
See on väga kaasaegne luule.
Seda kuuleb iga päev.
Kui käid ringi kõrvad lahti.
Ning nimeks pandud sulle Ahti.
Irw. Endal ka hea tuju. Olge ise ka toredad.
kurat nad tulevad siis meie õuele…
Vajutan varbad gaasipedaali ning võtan kõrvalistmelt võileiva. Selg rebitakse mõnusalt istmesse. Hammustan. Teine käsi otsib uksesahtlist limonaadipudelit. Vahetan käiku. Rebin pudelilt korgi ning kummutan suule. Lonks. Litsun gaasipedaali tugevalt ja kindlalt põhja. Kiirus kasvab ning tuulemüha tugevneb. Karjun üle müra, et “kohe tuleb kurv, hoia kinni!”. Rohelised sõrmed haakuvad ümber käepideme ning tagaistmelt kostab erutatud viginat. Keeran uljalt rooli – kummid vilisevad, asfaldile jäävad suitsevad jutid ning peenike vigin tagaistmel vakatab korraks. Ulatan pudeli tahapoole – “tänan, ei soovi”. Lonksan ise. Jälgin spidomeetrit ning vastukihutavaid telefoniposte. “Hoia kinni!” ning vajutan mõlemad jalad pidurile. Turvavöö lõikub rinnakorvi, esirataste juurest kerkib suitsu, ABS teeb koledat häält ja midagi lendab vastu juhistme seljatuge. Mõnus surin kehas. Suretan mootori, panen limonaadipudeli uksesahtlisse tagasi ning astun võileiba hammustades autost. Tagaistmelt vaatab vastu kohkunud klaasistunud pilk – elumärke ei ole. “Säh sulle UFOt”, sülitan ja astun minema.