Avasin teise õlle. Peas ei olnud veel miskit suminat kuigi nad olid rääkinud, et niimoodi peaks juba olema. Lonksasin. Vaatasin mööduvaid autosid ja mõtlesin. Möödus päev. Sirutusin kolmanda õlle järele ja vaatasin avajat. See oli huvitava, ennenägematu, kujuga. Kell ei seisnud jälle paigal. Möödus päev. Tegin sissetreenitud liigutuse ning tõstsin pudeli. Mõnus elu on siin. Silmitsesin taevast. Kahe kuu pärast sai kuuspakk otsa. Jõudsin just mõtlema hakata, aga avasin enne täiesti iseeneslikult järgmise paki. Möödus aasta. Jõudnud viimase lonksuni pudelist, avasin kohe järgmise. See maitses hea. Vaatasin pilvi. Neelatasin. Külm kihisev jook vajus kõhtu. Nihutasin jalaga pudelikorke ning avasin järgmise. Möödus teine aasta. Iga uue pudeliga tundus maitse ikka värske ja uudsena. Milline õndsus. Viieteistkümne aasta möödudes hakkasin mõtlema, et võiks midagi teha. Avasin õlle. Möödunud oli sada aastat. Elu on ilus. Asetasin pudeli ilusti seina äärde, tõusin ning läksin ära koju.
täpp
suur kandiline ruum.
ja sina oled täpp.
tugevate seintega suur ruum.
ja sina täpp.
kivist ruum. külm. kõva.
mida teeb täpp kivile.
kandiline kuubik. hall.
aga täpile piisab sellest.
see ongi täpi maailm.
kandiline kõva kivist ruum.
täpi oma.
seitse
Nad on seal alati seitsmekesi. Alati kui sealt mööda sõidan. Seisavad seal ja sosistavad midagi üksteisele kõrva. Mina sõidan mööda. Nemad sosistavad. Korrapärasusest ei saa siin juttugi olla. Pontu haugub. See on ka alati nii. Kuid põhiline on see sosistamine. Ma üritan neid alla ajada. Kuid nad on kärmed – sosin valjeneb ainult korraks ning sujuvalt ongi nad mu teelt astunud. Kui ma kaugenen, näen peeglist kuidas nad vaikselt teele tagasi kogunevad. Seitsmekesi, pead koos, sosin mind kaugusesse saatmas. Ma tean, et samamoodi on see homme ja ülehomme ning aasta pärast. Kuigi alati üritan neid alla ajada ning alati jõuavad nemad eest ära ning alati tulevad nad sinna tagasi. Üleeile nägin neid juba unes… see hakkab natuke käest ära minema. Täna lähen ja üritan neid hävitada. Proovin algatuseks väävelhappega. Relvaloa taotluse andsin ka sisse. Pisikesed, vastikud, alati seitsmekesi.
[Lisa] käisin ära – kolmel sain karvad kärssama, ülejäänud said plehku.
[Lisa 2] ostsin hapet juurde – teadsid oodata rsk, kõik said plehku! Ja sosistavad kuradid!
[Lisa 3] sain relvaloa ning hankisin haavlipüssi. Lajatasin nende keskele – seitse karvast laipa oli korraks tee peal kui metsast tuli seitsekümmend uut … ossakurat!
[Lisa 4] mammamia … nüüd kui täna mööda sõitsin sealt … ma ütlen! Ei näe sõita – seitsmekümnekesi tee peal ja SOSISTAVAD. Selline sosin on, et ära tahab tappa. Ostsin kõrvaklapid.
[Lisa 5] üks tuli minu juurde ja võttis mul klapid peast ja sosistas! Mul kukkus süda saapasäärde, et nüüd on ots käes … aga ei, minema läks. Klapid võttis kaasa!
Me olime kuuekesi maapaos: mina, Volts ja Voltsi isa. Kurat, võtame vaikselt viina kui vaatan, et viinapudel on karvane ja sosistab! Oh, raisk – valasime kiiresti viina sisse ning natuke maajumalale ka ning kuirat, juba vaatan, et üks karvane tuleb peale. No ei ole olemas. Hammustan kurki – kurk karvane, pekkis. Pekk karvane! Üritan joosta – kõik on raisk karvane – jalad, sip-sip-sip tennised, muru. Kukun ümber. Kuku on karvane! Viskan kägu kiviga – kivi järele jääb karvane triip! Valame voltsiga triibud välja – vaatame, venelane tuleb, üleni karvane. Volts pakub zhiletti. Vaatan, volts nii karvane, et tal endal zhiletti vaja. Võtan venelase käest zhileti, see hakkab nutma, ning kükitan maha. Kükitades tuleb kohe uni. Unes näen krõlli.
Head ööd, lapsed.
k o n n
Oli tavaline konnade võiduajamiste teine päev. Ruuduline vihik oli tulemusi tihedalt täis pikitud ja konnad olid elevil ning võrdlesid üksteise võidetud medaleid. Päev oli alles algamas.
Ma ei imesta üldse, et toonela ja toonekurg on nii sarnase nimetusega.
kohatu
mina olin siis mujal. siis ei olnud mind siin.
teises kohas ja teisel ajal oli jalg.
kõik olid ka seal. muru. mätas. ja kolm õlut.
põhiline, et teisel ajal sattuda mujale.
õlle, keegli ja reegliga, mida rikkuda.
vastvalminud koht oli selle jaoks olemas.
et mujal olla. jala sinna minna. et mitte siin olla.
koorem seljas. jalg virge. käsi täpne.
klaas täis. pea tühi. ära nühi. ole vagusi – seal.
kus oled kui juba siin ei ole. valel ajal valel kohas.
halb on siin ja hea on seal. kas ikka olin sel ajal seal.
tegelikult olin ju siin. klaas tühi. pea täis.
jalg kinni. seepärast polegi seal. olen siin. tegelikult.
tegelikkus on ju praegu. ja pragu olen ma siin.
seal on teised. ja seal on hea. reeglid on siin. keegel on seal.
kohatud naljad. kehtivad ju igal pool, sest nad on kohatud.
aga siin neid ei ole, sest neil ei ole kohta. mina täidan koha.
siin ei saa olla teisi, sest teised on seal ning siin on kohad täis.
ära keeruta – ütle otse välja: seal on hea. ja mina olen siin.
siin on ka hea. lepi sellega. ole sina seal, kus sa oled.
ja mina olen siin.
sügis
Pisike kollane vanamees jookseb ilge jugamisega üle lageda välja. Vastu jookseb ilge jugamisega täies elujõus kasepuu, lehed sabinal taha maha langemas. Suvi on vist selleks korraks läbi.
Pisike kollane vanamees stoppab korraks. Kasepuu tõmbab ka hinge. Suvi läheb 15 minutit edasi.
Pisike kollane vanamees kohendab pükse ning lidub edasi. Kasepuu pudeneb halgudeks. Sai vist välguga pihta. Sajab.
Pisike kollane vanamees jookseb. Kasehalud jooksevad ka. Päike tuleb välja.
Saa nüüd aru, kas on suvi või on suvi läbi.
aita ja leida
“Aita aita leida Leida”
“Leida aita leida Aita”
“August aita Aita august välja”
“kutsu kutsu teine kutsu”
seal lõpeb
seal vist lõpeb kõik ära.
mootor
Infoks, et progesin ajaviiteks natuke ekraani ülaserva ühe riba. Muu oli kastide tõstmine, aga arhiivilink oli tõesti natuke progemist ja kuukulguritega sõitmist. Klaviatuuril on tühik katki minemas. Pioneeri ausõna. Ning AUTOMAATTEATAJA all olev teade “teavitame kõigest ja mitte millestki” on link algusse.
aasavärk
“Meil ei ole aega enam ümber nurga minna”, karjus laps vanematele. Vanemad ei teinud last kuulmagi, vaid lohistasid teda edasi. Laps karjus. Vanemad lohistasid. Kõik see kokku oli üks lohistamine ja kisamine. Kuni jõuti kohale.
Valge aas oli kergeid ebemeid täis. Nii kaugele kui silm ulatus. Ema veeretas lapse silma üle aasa, sinna teise serva, et näha mis sealpool on. Sealpool olid ka ainult ebemed. Valged ebemed.
Järgmisel hommikul tuli pisike kortsus koristajamutt, nägi kolme ebamäärast tuhakuhja aasa serval ning nentis omaette vaikselt: “turistid. lõputult uudishimulikud”, ja pühkis jäänused kühvlile ning viskas aasale laiali. Lahkus veidralt itsitades.
Eemal peatub buss. Uks avaneb vaikse susinaga ning aasaserva täidab rõõmsalt lobisev paksude saksa turistide parv.
Te ei taha teada, mis pilt koristajale järgmine hommik avanes ning kaua ta seda aasale loopis … 🙂