Täna valmistame koera. Võtame koera. Ja kilo kaalikat. Siis võtame viina. Puhasta kaalikas. Haukuva koera puhul võtta veel viina. Kaalikas küpseb väga kaua. Läheb veel viina üles. Koer peaks nüüdseks olema valmis ning kaotanud täielikult lootuse midagi hamba alla saada. Vala koerale ka viina. Terviseks.
kõige pikemate ridadega luuletus
pähe tuli ruutingu error ja jooksis peaga vastu seina mis oli ruutingus omaette nurgas istudes maas
koos seinaga ümber kukkudes sööme õuna koos sügavale kukkudes nukralt naerdes muuseas
vaikselt taevas kaugele kaob koos liftšahtiga on õunamaitse hapu ning tuul vihiseb kõrvades koledasti
ta midagi ütleb mulle selle kohta et ruutinguviga ja šahtis vilistab õun omaette mingit viisikest
oh ei ja taevatähed on täpiks tõmmanud ning kaaluta olek matab õuna kogu oma emotsioonides endasse
vilistan seda nukrat viisi ja ei pea õunasöömisel üldse piiri ja tolm … lõputu tolm … paks tolm
kui selili maandume – mina, õun, lift, šaht, sein ja kõik need kes koos meiega tahtsid tulla rändama
sinna imede maale mis asub meie tavaliselt olemisest palju allpool ning kuhu saab kui pähe tuleb
ruutingu error ja sa oled seina ääres koos peaga mida saab sobivalt vastu seina lükata ja siis muudkui kukkuda kukkuda
kukkuda maha ja pühkida tolm ja vaadata ringi avatud uudishimulikkde silmadega nagu laps nagu laps
opossumi lõpp, raadioga kaenlas.
Närin eetrit ja
kisun telekat juhtmest
Kuulan raadiot ja
lasen püssist antenni.
Keedan teed ja
rullin vaipa
Kaneleid klõpsin ja
aeruga löön.
Öösel teen tööd ja
päeviti söön.
Laual on lehed ja
raadio ning telekas,
kruvikeeraja ja
pudel viina.
Hävitan meedia!
Või vähemalt…
selle edasi kand. Varvas. Ja!
maailma lõpp, kevad 2009
Lumememm närib nurga taga õitsvat sirelipõõsast ja taob panniga möödahüppavaid konni. Selline kevad on meil seekord.
Kelder. Purunenud klaasiga akna ees ripub mingi ebamäärane kalts. Tuul. Keeran kruustangid veel natuke pingumale. Veel. Krõps. Lõpuks ometi. Lumememme jäätunud pea puruneb suure pinge all tuhandeks killuks ning langeb jääkildude krõbinal keldripõrandale. Ka porgand kukub. Lumine keha lõtvub ja vajub kössi. Inimeste vastuhakust on möödunud ainult üksikud päevad.
Vot selline kevad võib meile tulla kui käesoleval talvel toimub paljukardetud lumememmede rünnak.