ma olen suusakuningas Björn Daehlie vanem poeg.
kuid ma tahan saada kuulsaks ja osavaks jalgpalluriks.
isa paneb mulle igal hommikul suusad alla ning saadab trenni.
jalgpalli on suuskadega alati raske mängida.
isa Björn imestab alati, et miks mu suusad pidevalt katki on.
ning viib mu siis mäele, et õiget laskumistehnikat lihvida.
mäekallakult veereb pall aga alla orgu ning põrkab inimestele vastu päid.
“kõps kõps kõps pots kõps”
ma tahaks ikkagi kuulsaks ja osavaks jalgpalluriks saada.
ning võtta endale jalgpalluri naise.
ja saada endale jalgpallimise kohtuniku.
kes annaks mulle kollase kaardi ja treener vahetaks mu välja.
mulle sõidetaks kossi ja tõmmataks särgist.
aga mina saan ainult kaks keppi ja ette-taha numbri
ja sõita saab ainult algusest lõppu.
türa kui siiber mul isa Björnist on.
lenda, rööbas!
“Lenda, rööbas”, röökis maadam täiest kõrist. Tema punane seelik lehvis tuules kui rööbas võttis esimeste puudelatvade kõrgusi. Maadam hingeldas. Rööbas lehvitas täiesti jõust ning pühkis laubalt esimesi higipiisku. Maadam haaras binokli järgi kui äkki lülitas Doorem Kaasik Puuslaev sisse magneti. Rööbas tundis tõmmet. Maadam värises. Doorem Kaasik irvitas ja vaatas kuidas rööbas tagasi langedes natuke puuokstesse takerdus. Magnet tegi “uuu-uuuu-uuuuu-vauuu”. See oli üks jube päev.
