Eellugu.
Talv. jääväljad. Uisud. Mõeldud tehtud – need eelnevad on täiesti loogiliselt ühendatavad suurused. Välja arvatud antud kirjatüki autor. Tollel puuduvad nimelt uisud. Aga selle eest on fotoaparaat, millega saab uisutavat rahvast pildistada. Konkreetne õhtu, eilne siis, annab eelmainit komplektile veel kerge liiasuse – kohutavalt tugeva meretuule näol.
Sündmuskoht.
Kamp jääliuglemishuvilisi on kogunenud merejääle. Uiskudel viibijad proovivad vägisi loodusega rammu ehk vastutuult sõita. Pärituult läheb kiirelt … ainult rannik tuleb vara vastu. Allakirjutanu sätib fotoaparaati statiivile. Vajalikud seadistused tehtud, hakkab välguga uisutajate vahel jooksma. Tuul vastavalt, kasutades fotoaparaadi abitut olukorda tudiseva Velboni statiivi peal, lükkab selle kupatuse ümber. Palju edu. Fotokas u. 1.20m pealt, kolaki, ilusale selgele, külma tuule ja talve poolt kõvaks lihvitud jääle, siruli.
Õppesõna.
Alati tuleb arvestada tuule tugevusega. Tuul on võimeline statiivi ümber lükkama. Tuulistes oludes lükata statiivi jalad laiemale ja kasutada lisaraskuseid.
Hea, et on rauast kaamera ja rauast objektiiv – aparaat tegi pilti edasi, kusagil pole ühtegi kriimu ning ka muid funktsionaalsuse häireid ei ole siiani esinenud.
Huh, jõulud!
PS.
Objektiiv on mingit sitta täis – millega puhastada (mikrofiiberlapp ajas sita ainult laiali)?
LISA: fotomeistrimees vatitupsuga ning poest filter ette. aitab riskimisest.
Ja pilt ise, mille tegemise ajal kaamera upakile käis
