mets ainult kohises

“Antoonovkad on hapud ja rohelised õunad” mõtles ta selili lebades. Üsna pikka aega lebanuna hakkasid talle põhilisemad elutõed vaikselt kohale jõudma. Miks ka mitte – iga pilv ju rääkis vihmatilkade vahendusel ning rohi sosistas kõiketeadja häälega selja all. Kõik sai rahulikult selgeks. Tugevamad kõrred suhtlesid juba vahetult aju poolkeradega. Polnud ka ime – vaatamata tekkivatele teadmistele maailma korra ja selle ülesehituse kohta, oli lebamine toimunud juba mitu nädalat ning lõppu polnud veel kusagil näha. Ainult ennustaja-mustlasemutt oleks saanud öelda, et tema leidmiseni jäid veel loetud päevad. Mets ainult kohises.

herr kirjanik

Nii, üks noormees minu näol soovis vist lapsepõlves kirjanikuks hakata. Selle tulemusena valmisid mõningad kirjutised (sahtlisse vihikusse:). Fotorepro hakatise vihikutest:
jukup2is.jpg

võimBlen

v6imblen.jpg Viibisin nädalavahetusel oma kodukohas ja sorisin vanades asjades. Hea nostalgiline tegevus 🙂
Ja ju siis miskisse koolitundi oli vaja joonistada oma päevare?iim … välja tuli siis selline võimBlemisega asi 🙂

aktuaalne

Praegu muutub jälle aktuaalseks maa sisse vajumine. Maa ei ole enam külmanud ka – peaks lihtne olema. Heidad selili murule ja tunned kuidas muru kõigepealt läbi pluusi kasvab, sust kõvasti kinni haarab ja sind selg ees kamara alla rebib. Kuid see ei ole lõppkokkuvõttes hea. See on halb. Ka seal all on halb. Mitte kusagil pole hea. Kusagil ei suuda olla. Midagi ei suuda teha. Valus.

elegantne

Kõik on elegantse jalalöögiga perses.
Oleks ma jalgpallur, oleks pall läbi väravavõrgu ja ka läbi staadioniseina põrutatud.
Ja perse oleks suur kui maakera, sest niipalju asju on nii elegantselt perses.
Ja ma ei näe mitte midagi, mis ei oleks seal. Isegi jalg koos palliga on seal. Ja väravavaht. Kõik on seal koos. Elegantsel perse-ballil.
Vastik äravoolutoru veekeeris, mis kõik sinna on viinud.