Automaatteataja

“Meil ei ole aega enam ümber nurga minna”, karjus laps vanematele. Vanemad ei teinud last kuulmagi, vaid lohistasid teda edasi. Laps karjus. Vanemad lohistasid. Kõik see kokku oli üks lohistamine ja kisamine. Kuni jõuti kohale.
Valge aas oli kergeid ebemeid täis. Nii kaugele kui silm ulatus. Ema veeretas lapse silma üle aasa, sinna teise serva, et näha mis sealpool on. Sealpool olid ka ainult ebemed. Valged ebemed.
Järgmisel hommikul tuli pisike kortsus koristajamutt, nägi kolme ebamäärast tuhakuhja aasa serval ning nentis omaette vaikselt: “turistid. lõputult uudishimulikud”, ja pühkis jäänused kühvlile ning viskas aasale laiali. Lahkus veidralt itsitades.
Eemal peatub buss. Uks avaneb vaikse susinaga ning aasaserva täidab rõõmsalt lobisev paksude saksa turistide parv.
Te ei taha teada, mis pilt koristajale järgmine hommik avanes ning kaua ta seda aasale loopis … 🙂

Raudnaelu põrandasse taguv vanamees hüppab rõõmsalt kohapeal.
Kraavis lebav vanem naine vahib taevasse ning naeratab õndsalt.
Neli tüdrukut ja kaks poissi karjuvad üheskoos, üksmeelses lauluhoos.
Muru on roheline, taevas sinine ning päike kollane.
Aga haljendava künka taga on neeger juba sisse lülitanud midagi, mis teeb kergelt kahisevat, pöörlemisele sarnanevat, vilinat.

Karvaste ringide lummuses liigub kari kuutõbiseid kaljuserva poole.
Kõik mõmisevad.
Asjaolude kokku langemise tõttu on kaljuserv siinsamas ja kuutõbised ka.
Maasikakorjajate märg unenägu vaarikate vahel.
Kelmuse eest surma mõistetud suur neeger tuleb sulle öösel vastu täpselt siis kui sa unise peaga kööki vett jooma lähed.
Esimene kuutõbine kukub heleda kisa saatel.
Neeger ehmatab veidi.
Langeva mulla krõbin annab tunnistust ühe tõbise lõplikust paranemisest.
Neeger hoiab seina äärde. Ainult silmavalged paistavad. Pilguvad.
Kaamelid hoiavad kaljuservast võimalikult kaugele.
Eemal aasal on neliteist karvast ringi.
Neeger vajutab midagi seinal ning ringid tõusevad 12 sentimeetrit maapinna kohale.
Punane lüliti. Tõmmatav. Pandav. Igati asine. Vajutatav. Kena. Sipsik.
Teed, mida pead tegema – vajutad lülitit.
Karvased ringid võtavad pöörded üles ning lendavad kileda vilina saatel karja kuutõbiste keskele.
Neeger seina ääres võpatab veelkord.
Kuutõbised on äkki otsa saanud. Maailm on väga tühi. On ainult neeger, sina ja lüliti.

Tuumatalve teine hommik. Tõstan täpselt mõõdetud liigutustega liitrisesse kohvikannu kolm supilusikatäit kohvi. Kastrulist, kus keenud vesi, täidan kannu. Tuppa lendab värske kohvi lõhna.
Pühin tooli plahvatusejärgsest tolmust ning istun. Ootan natuke ning valan kohvi välja. Akna taha lendab suur lind. Lonksan tassist ning lind lendab ära. Lasen kohvil mõjuda ja mõtted hakkavad vaikselt tööle: “oli see nüüd päris lind või nägin seda unes?”.
Tassitäis saab otsa ja ma pudenen maha tolmuks. Katan ka tooli uuesti. Kõik see oli olnud rutiinne mälestus hommikutest. Päriselt seda enam ei ole. Kuid kes oli siis see essents, tuumatalve teisel hommikul, kes seda siin kirjutab?