robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
Stockholmis oli päike, 0 kraadi ja kohutavalt kallis (bussipiletid on miski mõne aasta jooksul ~2x tõusnud).
Helsingi üllatas muidugi lihtsalt labase lumesajuga (ok, suured valged lörtsilärakad).
Tallinnas on hetkel päike, 10kraadi sooja.
Graniidi- ja liiva sodi on kõigis kolmes linnas laiali.
Mõnikord ronib kett maha.
Eemale lohisedes vaatan, kuidas kena õline vidin kaugele silmapiiri taha maha jääb.
Vaikselt roheliseks muutuva rohu sisse vedelema.
Las see kevad võtab selle keti, aga jätku mind rahule!
Või siis tegelikult andku kett ka siia ja üritagu ise üldse kuidagi niisama hakkama saada!
Oma sinilillede ja lumikellukestega!
Aasal viibivad kenad kollased lilled.
Kevad – minu arse.
Jõe sees liigub palju vett.
Kevad – minu arse.
Taeva alune on lindu täis.
Kevad – minu arse.
Suud-silmad tolmu täis.
Kevad – minu arse.
Sitajunn keset muru, otse pori kõrval.
Kevad – minu arse.
Lumikelluke, otse troinoi pudeli kõrval.
Kevad – minu arse.
Kordan: kett on täitsa maas.
Kevad – minu arse.
Oi kui halb postitus saab, aga nii see on, sest kett on nii maas, et eriti ei suuda midagi muud kirja panna, aga millegipärast on vaja ju panna. Vaja on panna. Peaks magama ära minema, ausõna, kevad.
Kõnnin, kalts näpu vahel, mööda oma (endise) tööarvuti kõvaketast ja üritan seda läikima lüüa. Mõnes eriti üksildases ja kauges nurgas tuleb näolt ämblikuvõrke pühkida. Jalad keerutavad üles juba aastaid seal rahus vedelenud tolmu, mille alt tuleb välja nii mõndagi huvitavat. Aeg-ajalt istun maha ning sirvin leitud kirja või vaatan pilti. Valikuliselt lisan esemeid suurde kasti, mida kõrvulukustava kriginaga enda järel lohistan. Hea, et kõvaketas suurem pole – saan vast ilma lõunapausita üle nühitud.
Tea, kas peaks pärast mõned lilled akna peale vaasi panema?
EESTI MEES ON TANTSULÕVI!!
Nägin reedel Lexust numbriga “AHTI 1”
Eemalt nägin ainult seda Lexust.
Minu nime kandvat.
Huvitav.
Ma enamasti päevapoliitiline ei ole, kuid täna hommikul äratas minu tähelepanu üks asi. Nimelt öeldi uudistes, et Aavo Pikkuusi Montreali olümpiakulla ostis ära eesti ärimees, kes jättis medali Spordimuuseumi edasi. Asja teeb huvitavaks fakt, et mõni päev tagasi, kui see medalimüümise jutt teemaks tuli uudistes, käis läbi, et medali ostab mingi läti tegelane. Ehk siis kellelgi eesti mehel tärkas trots ning ta käis ise selle raha välja!
Lahe, tubli, vinge!
PS. infoks, et medali müüb ta selleks, et saada raha miski keerulise nimega haiguse ravimiseks
reedeõhtune kunstilaks
Eile, kergelt shnapsus peaga koju sammudes, liikus pähe selline sõnaderida:
———-
Ohh, eile vist liialt palju sai
kuigi …. mmm … vahepeal tehti peapeale pai
aivaaaaravaiii aivaaaaaaravaiiii!
Kuigi siiski võib-olla liialt palju
sai visatud üle laua nalju
sest et hetkel ….
olen ma lõputul retkel ….
magamistoa ja wc vahel ….
———-
Põhiline probleem oli see koduni meeles pidada ning tänaval sammudes ja seda omaette ümisedes, tundus see päris naljakas. Mida ta hetkel tegelikult mitte ei tundu olevat.
(õnneks ei ole ma retkel, vaid kontoris, täie tervise juures, viibin hetkel)
Eeta rõõba, ne mjääsa! Tehnikaks seesama, mis muri pildilgi pluss kõige kitsam miski M42 vene vaherõngas … suurematega ei saanud enam teravaks.
oiva kakk, oiva kakk!
kas sa oled ilus kakk?
oiva kakk, oiva kakk!
kas on punane su lakk?
oiva kakk, oiva kakk!
kas sul röögib köögis makk?
oiva kakk, oiva kakk!
kas sul tiiva sees on sakk?
oiva kakk, oiva kakk,
sulle on mul kingipakk!