Eile oli mul üks nõid külas. Keerutas kohvipaksu, sosistas arusaamatuid sõnu ning ähvardas päikese ära varjutada. Naersin ta välja ja viskasin uksest kus kurat. Murdis vist miski kondi ka. Nüüd olen kergelt hirmul.
reeglid
ma näen sind küll!
tuled otse minu poole!
ma näen sind!!
sul on punane müts
ja suured saapad!!
ma ju näen sind!!
sa ei tohi enam tulla
siis kui sind on nähtud!
ma näen sind ausõna!
ära tule, ma ju näen!
oota, nii ei saa!
ma ju näen – ei tohi!!
kuule – enam lähemale ei tohi!
ma usõna näen sind juba ammu!
eeeei tooohi!!
ära tule enam!
nii pole aus – appii!
kuule!!
nii lähedale ei tohtinud!
mine eemale, ära tule!!
appi!!
ära astu, ära astu…
appii!!
lõpeta palun ära
ära tee
paaluunn!!
ära tee … ei astu!!
ära……….
portugal – klõps
Kui üks pilt ütleb rohkem kui sada sõna (mille kohta on mul oma arvamus, mille jätan siinkohal toomata kuna see ei puutu asjasse), siis järgnev peaks kergema romaani mõõdu välja andma küll: väga kirju värk
Hoiatus: ülalolev link sisaldab umbes 924 152×102 mõõdus pilti… ma ei vastuta kui teie brauseril selle lehe kuvamise kohta miski oma arvamus tekib 🙂
ujumine
“Eile oli vesi külmem”, teatas meile vanem daam veest väljununa hommikumantlihõlmu kohendades ning arvatavasti kodupoole minemas.
“Ahah, et eile oli siis külmem”, nentisime me lõdisedes vette sammudes. September oli just alanud.
lödine lugu
“Proua, ärge seiske mu varvastel”. Röökisin mina. Varbad lödid.
Soome-ugrilane seisis kõrval ja mugistas naerda. Kõrv ka lödi!
Proovisin minema pageda sellest hullust kohast. Hull koht kõik lödi.
Sain paar sammu tehtud kui vanamees juba kannul. Kand puha lödi.
Seitse sinist samuraid, kõik muidugi lödid, vehkisid mõõkadega.
Aga mõõgad olid meestel teravad – nendega oligi kõik lödiks tehtud.
See maailma algus oli ikka üks väga lödine lugu.
imelik koht
Avasin teise õlle. Peas ei olnud veel miskit suminat kuigi nad olid rääkinud, et niimoodi peaks juba olema. Lonksasin. Vaatasin mööduvaid autosid ja mõtlesin. Möödus päev. Sirutusin kolmanda õlle järele ja vaatasin avajat. See oli huvitava, ennenägematu, kujuga. Kell ei seisnud jälle paigal. Möödus päev. Tegin sissetreenitud liigutuse ning tõstsin pudeli. Mõnus elu on siin. Silmitsesin taevast. Kahe kuu pärast sai kuuspakk otsa. Jõudsin just mõtlema hakata, aga avasin enne täiesti iseeneslikult järgmise paki. Möödus aasta. Jõudnud viimase lonksuni pudelist, avasin kohe järgmise. See maitses hea. Vaatasin pilvi. Neelatasin. Külm kihisev jook vajus kõhtu. Nihutasin jalaga pudelikorke ning avasin järgmise. Möödus teine aasta. Iga uue pudeliga tundus maitse ikka värske ja uudsena. Milline õndsus. Viieteistkümne aasta möödudes hakkasin mõtlema, et võiks midagi teha. Avasin õlle. Möödunud oli sada aastat. Elu on ilus. Asetasin pudeli ilusti seina äärde, tõusin ning läksin ära koju.
täpp
suur kandiline ruum.
ja sina oled täpp.
tugevate seintega suur ruum.
ja sina täpp.
kivist ruum. külm. kõva.
mida teeb täpp kivile.
kandiline kuubik. hall.
aga täpile piisab sellest.
see ongi täpi maailm.
kandiline kõva kivist ruum.
täpi oma.
seitse
Nad on seal alati seitsmekesi. Alati kui sealt mööda sõidan. Seisavad seal ja sosistavad midagi üksteisele kõrva. Mina sõidan mööda. Nemad sosistavad. Korrapärasusest ei saa siin juttugi olla. Pontu haugub. See on ka alati nii. Kuid põhiline on see sosistamine. Ma üritan neid alla ajada. Kuid nad on kärmed – sosin valjeneb ainult korraks ning sujuvalt ongi nad mu teelt astunud. Kui ma kaugenen, näen peeglist kuidas nad vaikselt teele tagasi kogunevad. Seitsmekesi, pead koos, sosin mind kaugusesse saatmas. Ma tean, et samamoodi on see homme ja ülehomme ning aasta pärast. Kuigi alati üritan neid alla ajada ning alati jõuavad nemad eest ära ning alati tulevad nad sinna tagasi. Üleeile nägin neid juba unes… see hakkab natuke käest ära minema. Täna lähen ja üritan neid hävitada. Proovin algatuseks väävelhappega. Relvaloa taotluse andsin ka sisse. Pisikesed, vastikud, alati seitsmekesi.
[Lisa] käisin ära – kolmel sain karvad kärssama, ülejäänud said plehku.
[Lisa 2] ostsin hapet juurde – teadsid oodata rsk, kõik said plehku! Ja sosistavad kuradid!
[Lisa 3] sain relvaloa ning hankisin haavlipüssi. Lajatasin nende keskele – seitse karvast laipa oli korraks tee peal kui metsast tuli seitsekümmend uut … ossakurat!
[Lisa 4] mammamia … nüüd kui täna mööda sõitsin sealt … ma ütlen! Ei näe sõita – seitsmekümnekesi tee peal ja SOSISTAVAD. Selline sosin on, et ära tahab tappa. Ostsin kõrvaklapid.
[Lisa 5] üks tuli minu juurde ja võttis mul klapid peast ja sosistas! Mul kukkus süda saapasäärde, et nüüd on ots käes … aga ei, minema läks. Klapid võttis kaasa!
Me olime kuuekesi maapaos: mina, Volts ja Voltsi isa. Kurat, võtame vaikselt viina kui vaatan, et viinapudel on karvane ja sosistab! Oh, raisk – valasime kiiresti viina sisse ning natuke maajumalale ka ning kuirat, juba vaatan, et üks karvane tuleb peale. No ei ole olemas. Hammustan kurki – kurk karvane, pekkis. Pekk karvane! Üritan joosta – kõik on raisk karvane – jalad, sip-sip-sip tennised, muru. Kukun ümber. Kuku on karvane! Viskan kägu kiviga – kivi järele jääb karvane triip! Valame voltsiga triibud välja – vaatame, venelane tuleb, üleni karvane. Volts pakub zhiletti. Vaatan, volts nii karvane, et tal endal zhiletti vaja. Võtan venelase käest zhileti, see hakkab nutma, ning kükitan maha. Kükitades tuleb kohe uni. Unes näen krõlli.
Head ööd, lapsed.
k o n n
Oli tavaline konnade võiduajamiste teine päev. Ruuduline vihik oli tulemusi tihedalt täis pikitud ja konnad olid elevil ning võrdlesid üksteise võidetud medaleid. Päev oli alles algamas.
Ma ei imesta üldse, et toonela ja toonekurg on nii sarnase nimetusega.
kohatu
mina olin siis mujal. siis ei olnud mind siin.
teises kohas ja teisel ajal oli jalg.
kõik olid ka seal. muru. mätas. ja kolm õlut.
põhiline, et teisel ajal sattuda mujale.
õlle, keegli ja reegliga, mida rikkuda.
vastvalminud koht oli selle jaoks olemas.
et mujal olla. jala sinna minna. et mitte siin olla.
koorem seljas. jalg virge. käsi täpne.
klaas täis. pea tühi. ära nühi. ole vagusi – seal.
kus oled kui juba siin ei ole. valel ajal valel kohas.
halb on siin ja hea on seal. kas ikka olin sel ajal seal.
tegelikult olin ju siin. klaas tühi. pea täis.
jalg kinni. seepärast polegi seal. olen siin. tegelikult.
tegelikkus on ju praegu. ja pragu olen ma siin.
seal on teised. ja seal on hea. reeglid on siin. keegel on seal.
kohatud naljad. kehtivad ju igal pool, sest nad on kohatud.
aga siin neid ei ole, sest neil ei ole kohta. mina täidan koha.
siin ei saa olla teisi, sest teised on seal ning siin on kohad täis.
ära keeruta – ütle otse välja: seal on hea. ja mina olen siin.
siin on ka hea. lepi sellega. ole sina seal, kus sa oled.
ja mina olen siin.