robot räägib, räägi vastu, AI ruulib
“Kurat, kellegi blogi”, ühmas vanamees ning astus põlglikult nohisedes edasi.
“Kurat, kellegi jalajäljed”, ühmasin mina ning läksin vihaselt nohisedes harja järele.
“Kurat, keegi on harja võtnud”, ühmas koristaja ning tuli kurjalt nohisedes minu juurde.
“Kurat, kus hari on?”, küsis koristaja.
“Kurat, ära mölise, raisk”, ühmasin talle vastu.
Vanamees itsitas pihku.
Üks suvaline käpik tänavalt, kohev, võttis ennast kokku, avas ukse ja astus sisse. “Poolteist tundi”, kõlas tema soov. Ulatas VISA kaardi ning sai vastu võtme. Käpik tundis ennast hästi. Suundus sinna, kuhu nooled juhatasid ja avas kapiukse. Ta asetas oma käekoti korralikult ülemisele riiulile, sulges ukse. Tegi kaks kükki, raputas ennast kohevamaks ning sammus edasi. Ikka noolte järgi. Põgus peatus peegli ees, samm kaalultki üle (tavaline 100gr nagu juba viimased 5a) ning otsustav sisenemine ruumi. Käpik võpatas, kuid astus siis julgelt edasi. Ümberringi kõik kilkasid ja olid rõõmsad. Keegi lasi karjudes torust alla, noorpaar oli ennast mullivanni sisse seadnud. Kaks sportlast tegid aja peale võidu. Laps pritsis ema. Sügavamas otsas oli bassein 1.95m. Käpik oli täna otsustanud ennast märjaks teha.
Jah, ma tean, et lõuna-kesk-misiganes_merest_kaugem-eestiga võrreldes on köki möki, aga ikkagi.
Veel käivitub. Veel uksed liiguvad. Veel on rehvid õhku täis.
Teine päev. -21,5. Juhiukse kesklukk oli temperatuuriga harjunud ning ei hakanud enam vastu. Eile veel hakkas. Käiviti tegi eilsega võrreldes palju vaevalisemat häält. Kuid jällegi – probleeme polnud. Proovisin naljaviluks ka klaasipuhastajaid kuna päike on madalal ning klaas võiks puhas olla – koomiliselt aeglased olid needki. Aga jällegi – probleemi polnud. Temperatuur oli ikka -21,5. Paar esimest käiguvahetust võtsid autmaatkastil natuke aega. Harjumisaeg vajalik. Normaalne.
Temperatuur ikka sama, kuid probleem lõi sisse just sealt, kust nagu oodatagi ei osanud. Auto oli jõudnud just soojaks minema hakata, kui tagantpoolt kostis krobinat. Ma ei tahtnud seda uskuda. Peatusin foori taga ning ma ei tahtnud seda ikka uskuda. Temperatuur oli ikka -21,5. Avasin ukse ning vaatasin tagumist vasakut ratast. Tühi. Tühi. Täiesti tühi. Tühi rehv tähendab, teate küll – sõita on paha ja kõik need muud hädad.
Edasine on juba lihtne ajalugu – keerasin Sakala parklasse, helistasin autoabisse (jajah, kollased leheküljed … siidinäpp), kuid need olid vist akuprobleemide käes vaevlevate autojuhtide kõnedest üle koormatud ning ei tõstnud toru. Seega käärisin käised üles, otsisin riistad välja ja vahetasin ratta ise. Temperatuur ikka -21,5. Õnneks ei olnud anomaaliaid ning rattavahetus läks libedalt. Lõpus natuke kiirustasin – ma ei olnud pikemaajaliseks väljas viibimiseks eriti valmis – varbad hakkasid külmetama. Parkla-maadam kasseeris veel 10.- ka selle eest, et ma nende parklat rahvale kinotegemiseks kasutasin. Temperatuur oli ikka -21,5 kraadi.
See on selle alumise looma suurendus.
Kõndisid Redis, Ridis ja Ralla mööda jalgteed. Redis ja Ridis norivad Rallat: “Ei sina ikka õige lätlane pole, Ralla – no mis nimi see selline on – Ralla!”. Ise irvitavad nii, et vaata kukuvad teeservast alla. “Ilma essita!”, möirgavad nagu jaksavad. Ralla, vaene mees, ajab vastu, et tema on ikka puhastverd lätlane. On nõus isegi oma sugupuu taskust välja kaevama ja seda kaasteelistele ette näitama. Hakkabki juba sugupuud lahti rullima kui ümberringi jääb kõik vaikseks. Ei kosta linnulaulugi, rääkimata lätikeelsest norimisest ja sõimamisest. Ralla krabistab vaikselt varbaga teetolmus. Ei midagi. Vaikus. Redist ei kusagil. Ridis ka kadunud. Kukkusidki vist teeservast alla.
Ja siia alla, rahva tungival nõudmisel, üks talisporti harrastav täpp
.
Eile leidsin maast karvase vanamehe. Pühkisin ta harjaga ilusasti kühvli peale ja panin paberikorvi. Nüüd on vanamees paberikorvis ja piilub mind võreaukudest vihase näoga. Ma ei saaks öelda, et see mind üleüldse ei häiri, aga las ta olla.
Täna asetasin paberikorvi mujale. Vanamees ei näe mind enam. Nüüd ta ümiseb mingit tobedat viisikest ning kõigutab korvi. See teeb kerget kolinat. Ei-ei, ärge saage valesti aru – ma ei kaeble ja ega see ei häirigi mind peaaegu.
Homme on paberikorvi tühjendamise päev. See teeb mu meele heaks – ümisen ise hoopis mingit tobedat viisikest ning kui kui veel vanameest vaatamas käin, võtab vilegi lahti. Valan arvatavasti paberikorvi aknast õue tühjaks. Ma tean, et nii ei ole ilus, aga see on ju kõigest väike karvane vanamees. Ma elan kõrge maja ühel kõrgeimal korrusel. Vanamees ei tohiks minu info kohaselt lennata osata. Kui vanameest vaatan, siis on natuke kahjugi. Vist.
Ülehomme. Vanamees oskas lennata. Nüüd koputab ta kiviga aknale ning ma ootan hirmuga, millal klaas puruneb. Kõvasti koputab ning ümiseb oma totakat viisi. Korra jättis järele, aga ta käis lihtsalt suuremat kivi toomas. Põhimõtteliselt ei saa ma midagi muud teha kui vaadata vanameest, akent ning käpikuid.
Aeg – toasoe määratlemata tulevik. Akna taga on lendavad autod. Mu virtuaalreaalsus-ülikond eraldab mind reaalsusest täiesti. Vanamees on jäänud veel vanemaks. Kivid, mida koputamiseks kasutab, on miskist tundmatust plastikust ning neid saab supermarketist osta. Vanamehi on peaaegu iga meie linna kõrghoone akna taga. Aga mul on virtuaalreaalsus-ülikond.
Põõsad olid tihedad. Poleks uskunudki, et nad on paari aastaga nii palju kasvanud. Hetke mõtelnud, lõin sae käima ning alustasin. Kõigepealt nooremad, peenemad vitsad. Mõnus surin hellitas käsi ning liikusin järk-järgult, lihaste soojenedes, suuremateni. Laul tükkis peale. Nii ammu polnud enam füüsilist tööd teinud. Ikka kaks sammu ja “siuh”, kaks sammu ja “siuh”. Mahakukkuvate põõsaste sahin helises kevadiselt. Siis jälle paar sammu ja saetera hellalt vastu tüve, kerge nõksakas ning järjekordne lehepuhmas kukkus. Mõnus oli tööd teha. Narkootikum. Nii on kui ammu pole saanud.
Mõned minutid müranud, istusin, et tööga mitteharjunud käsi puhata. Toetasin sae enda kõrvale ning lasin pilgu üle tehtud libiseda – siin-seal keegi veel liigutas, aga enamus olid vagusi. Kaugemalt kostis oigeid ning veriselt kähe hääl üritas midagi jõuetult sosistada. Keegi ei olnud jõudnud eriti reageerida. Olin kiire. Olin rahul. Lähenevate sireenide heli matan jälle saemüra sisse. “Jõuan veel küll”, mõtlesin endamisi.
