Te olete lehel number kaks. Milleks te siin olete. Teie selja tagant on kõik must. Ja mis puru see on. Olete jätkuvalt lehel number kaks. Keerake lehekülge. Keerake lehekülge. Keerake ükskord ometi lehekülge. Keerake lehekülge. Astuge palun edasi. Tänan. Olete leheküljel number kaks. Te vist ei saa aru. Te vist ei saa siit edasi. Keerake palun lehekülge. Asute leheküljel number kaks. Minge palun juba edasi. Jätkuvalt on lehekülg number kaks. Ikka veel on sama lehekülg. Keerake lehte. Palun. Mis te siit tahate. Kauaks te siia jääte. Mõelge järgmisele leheküljele mineku peale palun. Kaaluge lehekülje keeramise varianti. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge. Keerake palun lehekülge.
matemaatiline hukk.
Võrdkülgne haare haarab mind oma rohelisse embusse.
Mu ninast purskab punast verd.
Nii tugev on haare.
Silme eest läheb valgeks ja haarde sirged kanged vektorid tõmbuvad pingest siniseks.
Lilla vikerkaar nokib horisondil rukkipõllult kollaste hiinlaste apelsinisuuruseid päid
ja karjub võika häälega saba liputades üle maailma.
Saatuse üleolek kogu ilmlikust on üsna ilmne.
Vasakult läheneb tavaliselt traktor, mille roolis istub parv kanu.
Kädisedes liigub see seltskond üle mu pildi mida piirab lõputu tammepuust raam,
mida toksib miljonipealine rähnide parv, kuhu on sisse lasted natuke *
Kriips paneb minu ümber uksed lukku ja läheb koju.
Tuulehoog lükkab mind minu kriipsuses pikali. Ma kukun ja kukkudes vihiseb mu kõrvus tuul.
Vastikult vaikne on kogu edasine öö. Kell seitse kireb kukk.
panemise päev.
täna panen itti lillede ja kummikinnastega
täna panen itti traktori ja lumesahaga
täna panen itti ettevaatlikult ja himuga
täna panen itti parimate kavatsustega
täna panen itti pastaka ja kustukummiga
täna panen itti vasakule hoolega.
vasakul on itt nüüd kuhjas
vasakule vaatan
võtan itti labidaga
tänavale laotan
riigihanke võidan
kusagile kaotan
itt on kortsus
kaminas
itt on otsas
toas on soe
itt on korstnas
taeva all
itt on lindudega lõunas
mina puhkan
kummikommide võidujooks kirgastumise nimel.
ITtt paneb minu toidukorvi omale kärusse ning sõidab sellega õigel hetkel käsipidurit tõmmates seina.
Külg ees, koos minu, minu toidukorvi ja kogu SIGINTide, SIGPIPEde ja SIGABRTdega. Kõik signaalid on nüüd põrandal laiali, minul küünarnukk katki ja kaugel jookseb miniseelikus tüdruk kollaste juuste lehvides moskvitši sisse peitu. Kaugeneva auto mürinas kirjutan backtrace ja lähen kohe koos kännuga halliks. Känd ajab seened igast küljest punni ja mina matsutan nad endale sisse, pühkides laubalt sitsilise-täpilise kleidiga higi. Ja sealt nad tulevad – raginal läbi võsa … kollased, rohelised, punased läbisegi. Kummikommid. Minu lunastuse ja suurusehullustuse tapjad, hambad irevil, kirved käes.
Joonlaud, mall ja sirkel. Aitab küll. Ei taha enam.
võitlus siiliga.
Kaotaja on selge juba enne võitlust.
Siilil okad teravad, minul mitte midagi.
Võitlus pole alanud, kohtunik ei vilista.
Tal on minust täitsa kahju. Siili okkad välguvad.
Suurustlevalt nurgas seisab, irvitab.
“Teie luuletus on kaootiline, selles pole rütmi”, ütleb kriitik.
“Jah, ei ole, mine perse”, vastan mina.
“Ning teil siin mingit mõtet nagu ka ei ole ju”, üritab mind veel kord maha teha.
“Mine vittu kuradi kuristik rukkis, ei ole jah mõtet, ära mölise”, lähen ma täiesti endast välja.
Ega kriitik ei ole mingi siil, et ta võib niimoodi möliseda. Kuradi kriitikunässakat ma ei karda!
elutöö.
Sõrm on objektiivil ees. Nii see on. Lõputu sättimine, modelli juhendamine, higisena prožektorite valguses sebimine. Assistendid. Keegi tõstab kauguses häält – on ärritunud. Võtted kestavad juba mitmendat nädalat. Lõpuks on kõik üles seatud. Modell on paigas. Valgus on perfektne. Säri on välja mõõdetud. Assistendid naeratavad. “Fotograaf, palun vajutage!”. Laskud oma uhkest kunstnikuüksindusest maa peale, lihtsurelike sekka. Peatud hetkeks mõtiskluseks. Keskendud. Jääbki parem mulje, mõtled. Valgus suriseb. Modell on paigal nagu naelutatud. Ja siis sa vajutadki. Tehtud. Kõik hingavad kergendatult. Modell tormab riideid vahetama, valgus lülitatakse välja, pikki musti juhtmeid keritakse kokku. Ronid redeli nagina saatel oma üksildatesse pilvedesse tagasi. Šedööver on sündinud. Või vähemalt pidi sündima. Aga kurat! Sõrm jäi ju objektiivi ette. Ülevalt pilvedest kostab revolvripauk. Labane ja lihtne kõmakas.
9-a6k-17885 läheb katki.
samm-mootorite surin pea sees muutub järjest tugevamaks
summutajad on põhja keeratud
malelauad on triibulised
bensiin on otsas
teen kuupjuur kaheksa sammu, kus ruutjuur
murdub pooleks ja läheb maailma rändama
sekundaarsed siinused surevad nagu kärbsed
bensiin on nüüd täitsa otsas
ninali mulda kukkudes nendin transistoride raginal
et päev on korda läinud
vedrujänesed hüppavad pea ees järve
mis on triiki täis bensiini
ja tikkudega mängiv koerakoonlane süütab selle,
päikesesuuruseks paisunud pea plahvatab
koos järvetäie bensiiniga ning
vedrujänesed lendavad mulle silma
ilmas rändav murdunud ruutjuur näeb peeglist ainult
punaseksvärvunud horisonti mis kustub
ja lumena maha langenuna jääb hingeldades
lebama järvepõhja koos vedrujäneste ja
minu silmadega.
eesti vabariigi esimese bioroboti viimased hallutsinatsioonid
on saanud raamatuks
mis kasvab liblikaks
ning roosteste hingede raginal
lendab üle lageda välja
loojangul punaseks värvunud päikesesse.
9-a6k-17885
tiibade siruulatus 15
ruutude jaotus ühtlane
olen eesti vabariigi esimene biorobot
magnetitega liigutatav
suuskadel transporditav
künnan põldu
äestan
olen korralik robot
vahelduseks õlitan nina
jõulu eri.
Täna valmistame koera. Võtame koera. Ja kilo kaalikat. Siis võtame viina. Puhasta kaalikas. Haukuva koera puhul võtta veel viina. Kaalikas küpseb väga kaua. Läheb veel viina üles. Koer peaks nüüdseks olema valmis ning kaotanud täielikult lootuse midagi hamba alla saada. Vala koerale ka viina. Terviseks.
kõige pikemate ridadega luuletus
pähe tuli ruutingu error ja jooksis peaga vastu seina mis oli ruutingus omaette nurgas istudes maas
koos seinaga ümber kukkudes sööme õuna koos sügavale kukkudes nukralt naerdes muuseas
vaikselt taevas kaugele kaob koos liftšahtiga on õunamaitse hapu ning tuul vihiseb kõrvades koledasti
ta midagi ütleb mulle selle kohta et ruutinguviga ja šahtis vilistab õun omaette mingit viisikest
oh ei ja taevatähed on täpiks tõmmanud ning kaaluta olek matab õuna kogu oma emotsioonides endasse
vilistan seda nukrat viisi ja ei pea õunasöömisel üldse piiri ja tolm … lõputu tolm … paks tolm
kui selili maandume – mina, õun, lift, šaht, sein ja kõik need kes koos meiega tahtsid tulla rändama
sinna imede maale mis asub meie tavaliselt olemisest palju allpool ning kuhu saab kui pähe tuleb
ruutingu error ja sa oled seina ääres koos peaga mida saab sobivalt vastu seina lükata ja siis muudkui kukkuda kukkuda
kukkuda maha ja pühkida tolm ja vaadata ringi avatud uudishimulikkde silmadega nagu laps nagu laps