kuri urin
Panin rohelise svammist konna hellalt nurka maha. Astusin mõõdetud sammudel kaugemale ning vajutasin lülitit. Kõmatas tuhmilt. Palju tuhmimalt kui ma olin arvanud. Avasin õlle ja vaadata ei julgenud. Valasin pudeli kurku. Ikka ei tulnud vaatamise julgus minu juurde. Avasin teisegi pudeli. Keerasin pudeli uurakile oma suule ning piidlesin sellises asendis olles üle omaenese pea nurka – nurgas oli ainult svammipuru ning kuri urin. “Selge, see ei olnud veel läbi”, nentisin mõttes ning neelasin kiiruga kogu õlle ja astusin saatusele vastu.
Kuri urin – ära tule mulle peale.
Kuri urin – ära vea mind siit ära.
Kuri urin – ole vastu mu hea.
Kuri urin – las ma olen siin-seal.
Kuid kuri urin tuli mulle peale.
Kuid kuri urin viis mind siit ära.
Kuid kuri urin ei olnud mu vastu hea.
Kuid kuri urin surus mu punktiks.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtlesin mina.
“Ja punkte on kerge hävitada”, mõtles kuri urin.
Ma olin punkt.
Mida oli kerge hävitada.
Ja seda teadsin mina.
Ja seda teadis kuri urin.
rohelised puud
sabapidi rõngasse on tõmmatud üks vana kojamees ja tema luud.
sai kolletab kesk tänavat ning tema pleekind kõvad luud.
lendab puru saiast ning tuul viib tema kolbast luud ja muud.
on vihmahooaeg alanud ning puudu ainult kojamees ja tema luud.
klõbinal pudeneb leib taevast ning sureb järjekordne luud.
vitste krõbinal läeb põlema ta mõtted ning mekki maitsvad suud.
liiv käib mööda teed ja mõtleb homsest miskit muud.
lohiseb tal järel luud või mis sest järel jäänud suurt.
ees lükkama peab kondid see, kes vedelemas nii laiali on luud.
sai põrandal nüüd mähib kolletuvasse sügisesse miskit muud.
taevas paistab öösiti nii natukene kuud, et leivalt võtad kolm korda suud.
on säilinud seal tänaval need luud ning natukene miskit muud.
mis nii lihtsalt sealt ei lähe. seal kummardad ja annad suud.
jah, mõtled midagi muud, kuid sinna jäävad luud ja see miskit muud.
sama siin, sama siin
Raadiost tuleb muusika.
Tõstan suule luusika.
Kuradile sõidan svammiga.
Ennast kammin kammiga.
Homme kukun trolliga.
Kõrghoonest suure kolliga.
Nimeks tal on kingas-kongas.
Pärast tema ainult longab.
Endal svammi täis on suu.
Lusikas on kadunuud.
Troll on täitsa lendu läind.
Nagu oleks maarjaliisilusat näind.
Peksame segast, me peksame segast.
Surume mudast, me surume mudast.
Ennast välja, me ennast välja.
Vot siis saab nalja, siis meie teeme nalja!
See on väga kaasaegne luule.
Seda kuuleb iga päev.
Kui käid ringi kõrvad lahti.
Ning nimeks pandud sulle Ahti.
Irw. Endal ka hea tuju. Olge ise ka toredad.
kurat nad tulevad siis meie õuele…
Vajutan varbad gaasipedaali ning võtan kõrvalistmelt võileiva. Selg rebitakse mõnusalt istmesse. Hammustan. Teine käsi otsib uksesahtlist limonaadipudelit. Vahetan käiku. Rebin pudelilt korgi ning kummutan suule. Lonks. Litsun gaasipedaali tugevalt ja kindlalt põhja. Kiirus kasvab ning tuulemüha tugevneb. Karjun üle müra, et “kohe tuleb kurv, hoia kinni!”. Rohelised sõrmed haakuvad ümber käepideme ning tagaistmelt kostab erutatud viginat. Keeran uljalt rooli – kummid vilisevad, asfaldile jäävad suitsevad jutid ning peenike vigin tagaistmel vakatab korraks. Ulatan pudeli tahapoole – “tänan, ei soovi”. Lonksan ise. Jälgin spidomeetrit ning vastukihutavaid telefoniposte. “Hoia kinni!” ning vajutan mõlemad jalad pidurile. Turvavöö lõikub rinnakorvi, esirataste juurest kerkib suitsu, ABS teeb koledat häält ja midagi lendab vastu juhistme seljatuge. Mõnus surin kehas. Suretan mootori, panen limonaadipudeli uksesahtlisse tagasi ning astun võileiba hammustades autost. Tagaistmelt vaatab vastu kohkunud klaasistunud pilk – elumärke ei ole. “Säh sulle UFOt”, sülitan ja astun minema.
telefoni toksitud katked
Maastleitud kopikaid viskan õhku ning püüan neid mahapandud porgandite vahel joostes ammulisui.
Nüüd üritan, vats metalli täis, ronida ülielusuurusele magnetile, et teha demonstratiivne enesetapp sinna kleepununa nälgimise teel.
Ja porgandid kukuvad samal ajal kõlinal vastu pead.
Reedeks tekib küsimus: “mis on raskem, kas kolinal vastu pead kukkuvad porgandid või vatsa vastu magnetit rebivad kopikad?”
Kuid porgandid saavad otsa, magnetilt võetakse elekter ning päike tuleb välja. Kevad astub oma täies jõus ja ilus oma suurte karvaste jalgadega sirgelt üle minu inimeste ette.
Täna olen karusell. Olen oma neli nurka keset absoluutselt võimatut inglisekeelset keskkonda ja õlut maha ajanud.
Ning tömban keereldes ringe. Kraabin laualt viimase.
Kell oli kuus hommikul ning selles ei olnud selles kontekstis midagi omapärast.
Tõmbusin karvaseks palliks ja veeresin nurka.
Mehed laua ümber võtsid pitsikese viina.
Avasin suu haigutuseks, kuid ootamatult oksendasin kogu nurga täis.
“Issand, kui vastik”, ütlesid kõik ning läksid minust eemale.
Ega sellest ei olekski midagi halba. Selles ei olnudki midagi halba.
Karvased pallid ikka teevad tükke.
reaalne objekt
fakte elust enesest
Läksin eile tööle ning näen, et üks koolipoiss on Narva maanteel trammi õhku tõstnud ning ähvardab selle kõige täiega Emajõkke visata kui talle emakeelt tunnistusele viite ei panda. Ausõna, oma silmaga nägin.
Tulen täna parajasti soodat kääritamast, kui vaatan, et kolm varblast lendavad madalal Viru tänava kohal ning moodustavad kolmnurki, sirpe, vasaraid ja muid matemaatilisi ning põllumajanduslikke kujundeid. Ausõna, oma silmaga nägin.
Homme on plaanis sõita Lähis-Idasse. Mõtlen, et kui ma sinna kaks automaati ning kolm granaati kaasa võtan, siis sellest peaks ju enesekaitsks täiesti piisama. Mis te arvate?
Kui ma aga üks kord suureks kasvan, siis vaatan päevad läbi, kuidas õun puu otsas kasvab, kuidas kirss vaikselt suvepäikese käes küpseb ning muud sellised suureinimese lõbud. Noh, puu all vedelemine ka siis selle juurde. Ausõna.
Tegelikult tuli praegu meelde, et mõni nädal tagasi sadama lähedal jalutades, nägin kuidas üks koolipoiss oli trammi vette visanud ning nüüd seisis parastades kalda peal ja vaatas, kuidas inimesed oma kartullivõrkude ja värkidega laevade vahel ringi ujusid. Päris naljakas oli mulgi.
Juurutades juurikatest tehtud suppi,
söökla finantsseis õitsele lõi.
Õied korjasime sügisel, et kirgas värv
meid liiga pimestama ei hakkaks.
Ja saabus pikk ja helevalge talv.
Kombeks võtsime endale juurutada midagi veel
mis tehtud juurikatest.
Möödaminnes õunu sõime. Kahepeale õunavarre
pikuti pooleks jagasime, kahest otsast põlema
pistsime ning laulsime kõigest hingest.
Ilus aeg on see kevad.
punktiks
Vajutame varvast
kuni varvas sinine.
Lendame lõunasse
kuni lõunal on meist kõrini.
Sajame taevast alla
kuni maapind meid õhku tagasi viskab.
Selline ongi meie elu
meie, keda ei taheta, elu.
Viskan oma signatuuri aknast
see on kasutu
Signatuur visatakse järgmisel päeval aknast tagasi
“Mida sa loobid oma prahti tänavale!”
Mõttetu elu.
PS. ei, mul ei ole mingeid probleeme ei elu mõtte ega muu eksistentsiaalsega 🙂
sein
Inimene vaatab seina, sein vaatab inimest.
Inimene võtab taskust telefoni, sein vaatab ikka niisama.
Inimene teeb pilti. Sein paneb välgu kartuses silmad kinni.
Inimene vaatab pilti. Seingi piilub seda, mida inimene tegi.
Kõik on rahul ning maailmaõnn võib saabuda.